Tantsupeo pealavastaja Vaike Rajaste: ühtki otsust pole tehtud kergekäeliselt. Kõik on detailideni läbi mõeldud!

«Tantsupeol on kõige tähtsamad detailid. Staadionil toimuv arvutatakse välja sekundilise täpsusega,» sõnab varsti algava 20. üldtantsupeo «Minu arm» pealavastaja Vaike Rajaste.

Meie kohtumine leiab aset Kalevi staadionil ja Vaike (58) võtab istet puupinkide asemele paigaldatud plasttoolide reas. On küll mugav istuda, isegi seljatugi on olemas. Naine vaatab peoplatsi ilmel, justkui kangastuks tema ette murule vaimusilmas kümneid, võib-olla isegi sadu tuhandeid paare, kellega koos ta ise või kes tema pilgu all seda muru tallanud on.

Varsti algab kõik uuesti, kuid veel on pisut aega. Mõni iste on alles kilega kaetud, töömehed saevad ja puurivad peasissepääsu esist asfalti ning staadioni jooksurada ilmestavad paar trenni tegevat sportlast.

Tantsusammud heinamaal

Aserist pärit Vaike tegi koos onupojaga esimesed tantsusammud vanaema heinamaal. Vähemasti on see talle meelde jäänud. Oli see rahva- või seltskonnatants, pole enam tähtis, kuid vanust võis Vaikel ja onupojal Valduril olla kuus aastat. Ja see, et tants kenas tantsuvõttes tantsitud sai, on päris kindel.

Erinevates tantsuringides ja -rühmades hakkas Vaike juba esimese klassi tüdrukuna kaasa lööma. Aga et temast endast ühel päeval tantsujuht saab, ei osanud ta esiotsa küll arvata. Aktiivse piigana meeldis talle lihtsalt väga üritusi korraldada ja muidugi tantsida. Ühe Tallinnast Viljandisse seltskonnatantsu õpetamas käinud paari pühendumine innustas teda aga ehk enim, on ta hiljem mõelnud.

Viljandi kultuurikooli kultuurikorraldust õppima asunud Vaike valiski tantsujuhi lisaeriala – üheks põhjuseks oli tõik, et laulda ja viisi pidada pole ta kunagi osanud.

«Ausalt öeldes lasub mu südamel miski, millest siiani puudust tunnen – ma olen ise kohutavalt vähe tantsida saanud,» tunnistab Vaike, kellele tegelikult juba aastakümneid tagasi legendaarne tantsujuht Mait Agu Viljandimaa tantsumemmeks saamist ennustas.