President Kersti Kaljulaid rääkimas Eesti ja Euroopa kliimapoliitikast ja tulevikuväljavaadetest.Foto: Erki Pärnaku
Eesti uudised
13. juuni 2019, 14:33

President Kaljulaid Ida-Virumaast: kliimaküsimuse kõrval ei tohi pisendada töö kaotava inimese muret (88)

Euroopa Liidu praegused CO₂-reeglid pandi paika just Eesti eesistumise ajal ja seetõttu oleksime pidanud ette nägema seoses kallineva põlevkivielektriga Ida-Virumaal tekkivaid probleeme, ütles president Kersti Kaljulaid. Riigipea sõnul ei tohi vaadata kriisi sealsel tööturul ja Eesti Energia tulevikku ühise probleemina vaid leidma mõlemale eraldi lahendused.

Neljapäeval kogunes palju tarku päid Telliskivi loomelinnakusse, et arutada teemal „Puhas ja kliimaneutraalne tulevik: Euroopa Liidu pikaajaline visioon ja keskkonnapoliitika rakendamine“. Kuigi tegu on kaugeleulatuva plaaniga – euroliit peaks muutuma süsinikuneutraalseks aastaks 2050 –, ei saanud kuidagi mööda päevakajalistest probleemidest. Jutt on Ida-Virumaast, kus kalli CO₂-kvoodi ja odava Vene elektri tõttu ähvardab töötuks jäämine tuhandeid inimesi.

President Kaljulaid sõnas oma tervituskõnes, et praegune situatsioon hüüdis tegelikult tulles: „Väga kaua püsis CO₂-kvootide hind äärmiselt madal. Siis tehti mõned olulised muudatused ja me teadsime tegelikult, et need muudatused viivad hinnatõusuni.“ Mis veelgi kõnekam, need sammud astuti ajal, kui Eesti oli Euroopa Liidu eesistuja ehk meie ametnike vedamisel.

„Ühtpidi töötab see kvoodituru mehhanism täna täpselt nii nagu me ise tahtsime, et see töötaks. Teistpidi pidime seda ette nägema, aga ikka me lootsime, et turg ei toimi. Tegelikult toimis,“ sõnas president. Kaljulaid viskas õhku ka teoreetilise küsimuse: kui Eesti Energia oleks börsifirma, kas mõni eraettevõtja oleks hädasid varem ette näinud.

Samal ajal, kui siseruumides arutati kliimaküsimusi, tuletasid noored meeleavaldajad väljas meelde, et jutule peab järgnema tegutsemine. Foto: Erki Pärnaku

Riigipea rõhutas, et jutt kliima päästmisest ei tohi mitte mingil juhul pisendada selle lihtinimese muret, kelle töökoht on juba läinud või peagi kadumas. Kahte probleemi pole aga mõtet lahendada ühtsena vaid eraldi sotsiaal- ja majandusküsimusena. „Ma töötasin eelmisel sügisel Ida-Virumaal pikka aega ja seal on ettevõtteid, kes laiendavad tootmisvõimsust ja karjusid kolmekohalise arvu töötajate järele. Tegelikult on ka väga hea aeg majanduses, et liikuda edasi,“ sõnas president Kaljulaid.

Üks alternatiivne lahendus Ida-Viru murele oleks põlevkivigaasi tootmine. Sisuliselt on tegu aga plaastri panemisega veritsevale haavale, sest peagi muudavad keskkonnanõuded ka selle ebamõistlikuks.

Presidendi hinnangul on vaheinvesteeringu tegemise asemel mõistlik panustada kohe taastuvasse energiasse ning põlevkivist sõltuvate inimeste ümberõpesse. „Meil on riigina küllalt palju suutlikust, et leida lahendused hoopis paremini, kui näiteks Kreenholmi sulgemise ajal. Me saame kasutada palju suuremaid ressursse, et leida lahendused meie inimestele ja tagada neile toimetulek, uued töökohad kusagil mujal sektorites, võimalik et ka otsest palgatuge, et nad kohaneksid. See kõik tuleb ju teha niikuinii.“

Nii nagu kunagi otsustas Eesti panustada infotehnoloogia arengusse, selle asemel et paljude teiste Ida-Euroopa maade kombel odavat tööjõudu otsinud lääne ettevõtteid kosida, on praegu võimalus teha järgmine suur arengusamm. Presidendi sõnul peaks Eesti sõnum Euroopas olema lihtne: toetage siinset arenguhüpet, et meist saaks konkreetne eeskuju, kuidas hiljem teistes riikides seda üleminekut läbi viia.

„Vaadates Eesti minevikukogemust tundub mulle, et kui üks riik siin Euroopas võiks olla valmis möödahüppeks, siis see võiks olla Eesti,“ ütles president Kaljulaid. „Toon taaskord esile meie digiriigi edu. Ka digiriiki luues kaotas maksuametis töö 60 protsenti inimestest. Eestis on väga painduv tööturg ja nüüdseks juba ka päris suured ressursid, et inimesi aidata. Veelkord: ma ei pisenda absoluutselt ühegi inimese probleemi ja me peame need lahendused leidma. Aga nii, nagu Eestis on olnud kombeks, otsime me sotsiaalsetele küsimustele lahendusi läbi sotsiaalkaitsesüsteemi, mitte läbi majanduse.“