Tunnustamine annab lapsele teada, et oled lapsevanemana tema pingutusi märganud.Foto: Maggie Zhao / Pexels
Kodu ja Aed
23. jaanuar 2021, 09:59

TARK VANEM | Nipid, kuidas saada laps koristama ja muid kodutöid tegema (3)

Ideaalses maailmas käitub laps hästi, täidab talle antud kohustused ja vastutab oma tegude eest. Tegelikkuses murravad paljud vanemad pead selle üle, kuidas lapsele kohusetunnet ja vastutust õpetada. Kuidas teha nii, et tuba oleks korras, õppetükid tehtud ja oma nõud kraanikausist pestud?

Tervise Arengu Instituudi vanemspetsialist Triin Sokk annab nõu, kuidas rahumeelselt ja tulemuslikult lapsele ülesannete ja kohustuste täitmist õpetada.

Toredad kohustused, kas võimatu missioon?

“Kohustus” on sõna, mida paljud meist parema meelega ei kuuleks. Tihti näeme enda või lapse rutiinseid ülesandeid ebameeldivas võtmes, olgu selleks siis kassiliiva vahetamine või põrandapesu. Kui näitad välja, et sinu jaoks on mõni tegevus eemaletõukav või vastumeelne, siis kopeerib laps käitumist ja õpib näiteks koristamisse negatiivselt suhtuma.

Lahenda see olukord, muutes enda suhtumist: püüa näha igapäevaseid tegevusi ja toiminguid kui toredaid ning vajalikke. Anna lapsele selgeid ja arusaadavaid korraldusi, mis ei ole ironiseerivad ega sarkastilised. Selle asemel, et tänitades öelda: „Kas sa juba vahetad selle kassiliiva ära?“, ütle lapsele parem: „Mulle tundub, et kiisule ei meeldi enam oma kastis käia, mida sa arvad tema liiva vahetamisest?“. Nii motiveerid last ja lood temas tunde, et ülesanded ning kohustused on osa normaalsest igapäevaelust.

Kõik algab vanema eeskujust: püüa näidata lapsele, et igapäevased tegevused on toredad ja vajalikud. Foto: Rustic Vegan / Unsplash

Sinu tegevused = lapse tegevused

Kiire elutempo on endaga kaasa toonud mantra “Saaks selle asja kiiresti tehtud!” Lapsele kohustusi õpetades ja kinnistades tuleks sellest mõttest heaga lahti lasta. Enamik kasvatusteadlasi on ühel nõul, et vanem peaks last pea kõigisse oma tegevustesse juba väikesest peale kaasama — nii õpib laps vanema kõrval tegutsema ja tal tekib arusaam, mida tähendab harjumuse mõiste. Küsimuste ja käskude asemel tasuks last julgustada ise mõtlema. Koolipäeva hommikul küsi: „Mida sa järgmisena pead tegema, et kooli minekuks valmistuda?“, selle asemel, et käskida: „Pane oma koolikott kokku ja pese juba hambad ära!“

Ülesandeid jagades arvesta lapse vanusega ja arenguastmega, andes nooremale lapsele lihtsamaid ülesandeid ning arutades vanema lapsega talle sobivate ja arendavate kohustuste üle. Näiteks võib noorema lapse puhul abiks olla seina peale kinnitatav tahvel või paber, kuhu on märgitud laste või kõigi pereliikmete kohustused majapidamises ja kuhu kõik asjaosalised saavad ristikesi teha.

Mida vanemaks laps saab, seda olulisemaks muutub tema jaoks elu väljaspool koduseinu, mistõttu ta pruugi enam nii suure vaimustusega lilli kasta või nõusid pesta. Vanema ülesanne on lapsele meelde tuletada, et tema panus kodutöödesse on samuti oluline.

Tunnustamine annab lapsele teada, et oled lapsevanemana tema pingutusi märganud. Foto: Maggie Zhao / Pexels

Mis saab tagajärgedest?

Laps peab teadma, mis on tagajärjed, kui ta oma kohustusi ei täida. Kui lapse ülesandeks on hommikuti koeraga jalutada, aga ta seda ei tee, võib loom oma häda tuppa teha ja õnnetud on nii koer kui ka omanik. Samuti lisandub kellelegi pereliikmetest kohustus põrandat puhastada.

Sageli jäävad lastevanemate jaoks enesestmõistetavad olukorrad või ülesanded lapsele täiesti märkamata või arusaamatuks. Laps ei pruugi teada, et taimed vajavad õitsemiseks kord nädalas kastmist. Teades, miks midagi tegema peab, suhtub laps ka oma kohustusse hoolsamalt.

Tunnusta last, kui ta panustab ja on oma kohustusi täites hoolas. Märka, milliseid ülesandeid laps endale soovib võtta ja anna talle teada, et sa oled seda tähele pannud ning et sul on selle üle hea meel. Lapse motiveerimiseks selgita, et kui kõik asjad on tehtud, siis jääb sinul rohkem aega tema jaoks ja saate koos midagi toredat ette võtta.

Mida mitte teha?

Ära süüdista ega häbista last, kui midagi läheb valesti või jääb tegemata. Häbitunne võib saada põhjuseks, miks laps loobub katsetamisest ning abi küsimisest, kuid just katsetades arendab laps endas meisterlikkust. Süü tunnistamine on lapse jaoks väga keeruline ja tihti valib ta selle asemel kaitsepositsiooni: enda õigustamise ja 100 erinevat põhjust, miks midagi juhtus. Võimalik, et järgmisel korral laps pigem väldib situatsiooni ja isegi valetab vanematele. Süüdlase otsimise asemel jää rahulikuks. Aktsepteeri, et midagi läks valesti, ja aruta koos lapsega, kuidas järgmisel korral olukorda paremini lahendada.

Saa veel häid mõtteid Tark Vanem lehelt.