„Kui meil oli viies aastapäev tulemas, siis olin mina seda agarasti planeerimas, aga nagu selgus – tema tõi meie koju võõraid armukesi. Masendav meenutada, aga leidsin köögist kohvitassi, kus huulepulk peal,“ meenutab Elis.
„Mees otsis küll erinevaid vabandusi, aga kahtlus jäi hinge. Korra tundsin linade vahel võõrast lõhna, korra olid mustas pesus sukad, milliseid mina küll ei kannaks. Neil kordadel ma enam isegi ei asunud oma meest usutlema, vaid otsisin esiti endas vigu. Sobrasin mehe asjades ja telefonis, aga ennetavalt ei osanud sekkuda,“ tundis Elis toona, et nende suhe ongi hukule määratud.
Õnneks on Elisel väga tore ämm, kes minia poole hoidis.
„Ju ta märkas, et kõik pole meie vahel korras. Eks ta tunneb ka oma poega piisavalt hästi, mistõttu ta ükskord mult otse pärima asus. Ma olin selleks hetkeks kõigest nii emotsionaalne, et pisarais rääkisin talle oma mure ja leiud ära. Ämm tunnistas mulle vastu, et ka tema mees oli kunagi taolisi trikke teinud,“ kirjutab Elis.
„Ämm oskas mulle ka väga head nõud anda. Kummaline, aga täiesti ainulaadne,“ kiidab Elis ämma soovitust koju koer võtta.
„Ämm teadis väga hästi, et ta poeg on ihne. Ma ise kah ei usuks, et mu abikaasa oleks iial nõus mingi hotelli või majutuse eest maksma. Isegi seksi eest mitte! Ja koer võõraid ju niisama oma koju ei luba,“ on Elis tänaseni ämmale tänulik.
Elise sõnul pole ta pärast koeraomanikuks saamist kodus midagi kahtlast enam märganud.
„Lisaks on mehel kohustus ka koeraga jalutada, mistõttu ei saa ta endale pikemat kodust eemalviibimist lubada,“ täpsustab naine.
Ämmalt saadud lihtsat nippi tahab ta Õhtulehe lugejatega jagada seetõttu, et juhtus ühes foorumis lugema naise muret, kes samuti kahtlustas, et mees koju armukesi veab.
Kommentaarid