BAARI-MADISE BLOGI | 60aastane memm ja soe viin kiilanevale rasvasele pingviinile (6)

Palun selgitage minusgusele kiilanevale ja vananevale rasvasele pingviinile, miks esines Madonna Eurovisionil? Jah, ta on ikoon ja legend, aga Eurovison pole küll tema koht. Milleks vaja propageerida seda lauluvõistlust suure ookeani taga või tema uut singlit? Sellisel juhul võiks ju jõuluvanagi külla tulla lihavõtete ajal ja kommipakke jagada. Tore mõte, aga see pole pop-ikooni koht.  

Lootused ja ootused olid nii kõrged Madonna esinemise osas, et lase kas või püksi. Ärevusest lõhkemas saatejuht, kes vanaprouaga intervjuud tegi, suutis ka vaevu end vaos hoida. Lootsin miljoni euro eest ikka eriti glamuurset lavashowd. Aga vaene nooruslik 60aastane memmeke ei suutnud olla kahjuks ülesannete kõrgusel. Üsna tavaline roosa ila. Ta ei suutnud isegi oma esimese loo lõppedes trepist alla kõndida. Tädike väitis, et muusika ühendab inimesi. Jah, ta tõesti tegi seda. Enamik inimesi said Madonna "super" show ajal terrassil suitsunurgas kokku, et mitte piinlikkusest ära surra.  

Poolfinaalidki olid ka nii kohutavalt erinevad taseme poolest. Ma ei suutnud valida isegi viite laulu esimesest poolest. Samas, kui teisest poolfinaalist ei suutnud ära otsustada, keda esikümnest välja jätta.

Saatejuhid olid igati tublid. Välja arvatud see noorem kutt, kes pidi iga sammu ja teoga kogu Euroopale tõestama, et on gay ja talle meeldivad musklis mehed, Takkapihta näitas veel intervjuude ajal paljaid pilte oma lemmik kompudest. Maitsetu! Oleks tõesti võinud veidi vaoshoitum olla või siis kleidis lavale tulla.  

Aga jah, legendaarsed eurolaulikud said ka parema showga hakkama, kui see  
vanatädi Ameerikast. Siiralt ja naiivselt usun, et mustkunstniku trikk oli ette plaanitud. Üllatavaid nägusid oskaks mina kah teha. Isver, peangi siin harjutama hakkama neid blogiauhindade jaoks.

Ja kuna Eurovision ei ole mitte kunagi olnud poliitiline (lubage naerda), siis mind ei pannud isegi imestama, et need Palestiina lipud jumal teab kust välja ilmusid.

Punktid, punktid, punktid! Kelly Sildaru oli armas. Ilma igasuguse suurema tsirkuseta andis punktid. Ei klimberdanud klaveri taga, tiristanud pikalt kitarriga ega pidanud suurt ja pikka tänukõnet, kui tublid korraldajad olid.

Enda mätta otsast vaadatuna oli Eurovision minu jaoks tänavu üsna kaine pidu. Iga aasta oleme sõpradega pitsi sisse valanud, kui Eesti punkti sai. No ei  
tulnud neid seekord palju. Viin läks klaasis juba soojaks. Ootasime ja ootasime. Aga kui tulidki mõned punktid, siis aplausi ja kisa jätkus puhvetist taevani. Ja soe viin läks vaevu kurgust alla kah.

Viimane klõmakas viimasel pingelisel hetkel sai joodud, kui Rootsi kaotas. Ma nii väga lootsin, et lustakas ja tantsuline lugu võidab. Hollandi ballaad on ilus, aga öösel kell 3.00 selle loo ajal puusi hõõrutada ikka ei saa küll. Suurim üllatus oli norrakate populaarsus rahva seas. Poleks seda uneski osanud arvata.

Ja nüüd, kus võistlus läbi hakatakse võitjal jalgu alt saagima. Milleks? Kas suurest kadedusest? Kust ilmus järsku välja klipp, et võidulugu on varem mängitud ja sellega reegleid rikutud. Miks need pahatahtlikud inimesed ei käinud oma klippi varem välja!? Totrus kuubis.

Läks, kuidas läks... Mina soovin igal aastal, et Eesti finaali pääseks. Selle eesmärgi me tänavu õnneks ka täitsime. Alati on boonuseks, et ka mu lemmikud Kaire ja Dagmar kohapeal on ja oma panuse annavad. Ja miks keegi Kairele ja Dagmarile lugu ei kirjuta?

Victor oli tubli, kuigi oleks võinud selle piinliku puristamise poolfinaalis ära jätta. Esitus finaalis oli palju parem. Tegijail ikka juhtub ja kaameramees tahtis ka ekraanile pääseda. Üsna tore apsakas oli.

Järgmine aasta jälle. Na na na na...