HELENI BEEBIBLOGI | Partnerist ma puudust ei tunne (21)

Juba rasedusest teada saades taipasin, et mul pole ju stabiilset suhet. Kuid üsna kohe jõudsin ka väga lihtsale järeldusele – mõttetu on teha aborti ja jääda, käed rüpes, ootama unistuste printsi, kellega siis kunagi kauges tulevikus laps teha. No ei! Kes üldse ütleb, et aeg on vale, suhe vale või mees vale? Kes üldse kinnitab mulle, et minuni jõuab õige mees enne mu fertiilse ea lõppu ning et järgmine mees on igavene? Ma võin ju ennustada, aga asjad võivad iga hetk muutuda.

Kuid laps pidi mu ellu tulema ja seetõttu viiski elu mind ideaalsel ajal ning viisil lapse isaga kokku. Mulle kingiti laps ja tahtsin teda saada. Minu jaoks oli kõik väga õige. Otsustasin elu enda kätte haarata, mitte fantaasia realiseerumist ootama jääda. Parem saada laps nüüd ning enda elu hoopis ise üles ehitada, ootamata printsi, keda ei pruugigi tulla. Kui õigel ajal lapse saan, pole mul edaspidi enam lapse saamisega tuli takus, et meeleheitlikult õiget meest otsida. Mu elul on hoopis palju parem eesmärk – lapse kasvatamine. Ja oi, see oli ikka väga õige otsus!

Rasedana, nagu ühes oma postituses juba rääkinud olen, olin ma vallaline ja mul kaduski partneri leidmise vastu huvi. Mulle tundus nii hea ja rahulik viibida enda mõtetega, ilma et keegi luniks süüa või midagi muud ning siis korista ja muretse veel täiskasvanud inimese tagant. Seega otsustasin rasedana mõnda aega omaette olemist nautida.