Endine armastatud telediktor Merle Randma-Aru: mõni pole siiani aru saanud, et ekraanilt ära olen

Et läinud reedel endine armastatud telediktor Merle Randma-Aru oma sünnipäeval kodus oli, kuulub peaaegu et müstika valdkonda. Naine pühib juba kolmkümmend aastat hällipäeval pealinna tolmu jalgelt ja läheb maailma avastama.

Merle oli Eesti Televisiooni diktor aastatel 1981–1999. Asjaolu, et ta siiani tänaval ära tuntakse, kuulub samuti peaaegu et müstika valdkonda. Kakskümmend aastat muudavad vahel inimest ju põhjapanevalt, kuid Merlele, kahe lapse emale ja neljakordsele vanaemale, pole aeg justkui jälgi jätnud. Naine ei eita – see on ju meeldiv, et ta vanemal põlvkonnal endiselt meeles on, kuigi jah, eestlaste loomuses on tuntud inimest pigem eemalt vaadelda kui tervitama tulla.

«66 on väga tore number. Nüüd jääb üle vaid püüelda, et viskaks need samad numbrid teistpidi ette – et 66st saaks 99,» sõnab ta sünnipäeva hommikul reipalt. Aastate lisandumist ei võta ta kaugeltki katastroofina. «Ma pole kunagi oma vanust varjanud. Ma ei karda neid numbreid. Ja kuigi see on klišee, mida ikka korratakse, et number on ainult vanus … Noh, ma ei tea. Võib ju sedapidi asjale läheneda, aga kui tunned end hästi, siis ei mõtle ju iga päev sellele numbrile. Ja miks see peakski mind segama? Vastupidi! Rõõmustan iga päeva ja aasta üle. Ju siis on taevaisa mind õnnistanud, et saan maailmas kõndida ja teie kõigi keskel olla. Mida kauem, mida tervem ja mida rõõmsam – seda parem!»