Kaidi Klein: „Ott Tänak pole üldse selline inimene, kes laseb endale kergelt lähedale.“ (6)

Vaata videot!

Sa oled toimetanud näiteks „Kolmeraudset“ ja superstaarisaateid. Mida sa tavaliselt külalistele ütled, kui nad saatesse tulevad?

„Kolmeraudses“ käivad sellised külalised, kes on juba karastunud teleesinejad. Vahel juhtub ka teisiti, siis ma seletan neile, kuidas otsesaade välja näeb. Alati tuleb korrata seda, et palun ärge enne püsti tõuske, kui Mihkel Raud on öelnud lõpusõnad ja läheme reklaamipausile.

Kas sa selliseid asju ka ütled, et hoia selg sirge ja räägi täislausetega?

Seda olen küll külalistele vaikselt sosistanud, kui näiteks meestel kerkib püksisäär liiga üles ning selle ja soki vahelt paistab paljas säär, või kui naistel on seelikuäär kuidagi kehvasti.

Kõik teavad, et sa tegid Ott Tänaku filmi. Seleta nüüd lahti, mis sa seal täpsemalt tegid.

Üksi ei saa filmi teha. See on tiimitöö, mis algab filmiprodutsendist, kellel on idee ja kes tiimi kokku pani. Meie puhul oli see Eero Nõgene, kes tahtis juba kaua teha Otist filmi ja jäädvustada Eesti rallit ajaloo tarbeks. Ta tuli selle jutuga minu ja režissöör Tarvo Mölderi juurde.

Meil oli Eeroga üks koostöö varem juba olnud. Kui paar aastat tagasi toimus Eesti taasiseseisvumispäeva puhul Ruja kontsert, siis mitte keegi ei salvestanud seda. Eero mõtles, et kuidas nii ja otsustas selle ise üles võtta. Lisaks salvestasime Ruja prooviperioodi. Sellest tuli kokku dokumentaalfilm „Eesti muld ja Eesti Ruja“ (2017), millel läks hästi – isegi kriitikud kiitsid.

Ja nii Eero teadiski, et tahab sama tiimiga Ott Tänaku filmi ellu viia. Eero rääkis sellest oma heale sõbrale Markko Märtinile, kes rääkis Otile. 2017. aasta detsembri lõpus kohtusid Eero ja Tarvo lennujaamas Oti ja Markoga ning said selle jah-sõna kätte. Nädal aega hiljem sõitis meie filmitiim Prantsusmaale, kus Otil oli Toyotaga esimene testisõit. Mina vastutasin filmi sisu eest, nii et ma olin toimetaja.

Kas sa said Otiga sõbraks?

Seda ma ei ütleks. Sa pead ikkagi hoidma mingit distantsi nende inimestega, kellega sa töötad. Sama on superstaarisaates, kus ma olen kandidaatidele natuke ema eest, aga ma ikkagi hoian distantsi, et ma ei hakka nendega sõbrustama ja pidutsema.

Ott pole üldse selline inimene, kes laseb endale kergelt lähedale. Mulle oli seda varemgi räägitud, et ta on kidakeelne ja annab lühikesi vastuseid. Ma tegin temaga aasta jooksul kolm pikemat intervjuud. Siis istus mul küll hoopis teistsugune mees vastas – lobises, andis pikki sisukaid vastuseid. See oli mulle paras üllatus. Üks asi, mille olen õppinud paarikümne aasta jooksul ajakirjanikuna ära on see, et kui sa oled teinud meeletult eeltööd ja teema endale selgeks, siis intervjueeritav tajub seda ning vestlus kujuneb hoopis teistsuguseks. Nad avanevad.

Kui te hakkasite filmi kokku lõikama, kas Ott keelas mingeid kohti sisse panna?

Seda ei juhtunud. Ott nägi umbes kolmetunnist versiooni. Me lootsime Tarvoga, et ta ütleb, et visake see stseen välja, sest me Tarvoga ei osanud enam. Ja ta ei palunud välja võtta isegi neid kohti, mida tal polnud ehk väga mugav vaadata.

Me tahtsime teha ausat filmi. Kui Markko Märtin seda vaatas, siis ta imestas, et temagi ei teadnud kõiki neid asju Oti kohta. Loodame, et Ott oli ise aus ja ka teised olid temast rääkides ausad.

Kui sa lugesid filmiarvustusi, siis kelle oma sulle kõige rohkem haiget tegi?

Ma ütlesin Tarvole, et ma kasvatan endale paksu naha, sest see ilmselt pole selline film, mis kriitikutele meeldib. Sa ei lähe seda Artisesse vaatama, nende jaoks võib see olla puhas kommerts. Aga kuna me saime positiivset vastukaja meeletult palju, siis need mõned tõrvatilgad ei mõjunud üldse. Me ei oodanud sellist tagasisidet.

Suur töö on tehtud, aga paralleelselt tegid sa veel „Kolmeraudset“ ja superstaarisaadet. Sa läbipõlemist ei karda? Oled kunagi rääkinud, et sa tegid nii palju tööd, et käis pauk ära. Ja nüüd teed endiselt palju tööd.

Nüüd ma tean, kuidas sellega toime tulla. Mu sõbranna Kirsti Timmer vedas mu psühhiaatri juurde. Me tegime koos muusikasaadet, mida tema juhtis ja mina toimetasin. Ja siis mul lihtsalt pisarad voolasid suvalisel hetkel, kuigi kõik oli hästi.

Ja psühhiaatri juures sa õppisid pingeolukordadega paremini hakkama saama?

Jaa. Olen korra selle läbi teinud ja sinna auku uuesti kukkuda ei taha. Käisin Jüri Enneti juures ja me lihtsalt rääkisime. Ta andis mulle mingeid materjale lugeda. Ega ma hästi mäleta enam, sellest on paarkümmend aastat möödas.

Tablette ei kirjutanud välja?

Ma midagi ikka võtsin ka. Nüüd on nii, et kui lained hakkavad üle pea kokku lööma, siis üritan enda kehast välja astuda, ennast kõrvalt vaadata ja analüüsida. Ja siis saad aru, et tegelikult on kõik jube hästi.

Oled olnud DJ ja ma kuulsin, et ka kõva möllumutt.

Ei olnud (naerab). See on küll mingi valeinfo. Tegin aasta aega DJ-tööd klubides ja festivalidel. Mulle meeldis tantsida ööklubides. Jõin tavaliselt vett ja tantsisin kella kuueni hommikul Hollywoodis. Arvasin, et sellist aega, kus ma ei taha olla igal reedel hommikul kella kuueni Hollywoodis, ei tule mitte kunagi. Olin siis 20ndates. Praegu ei aja mind sinna miski (naerab).

Kas sa napsitasid ka, kui sa DJ-ametit pidasid?

Olin tavaliselt kaine autojuht.

Kus su esimene töökoht oli?

Õhtulehes. Tahtsin pärast keskkooli saada algklasside õpetajaks, aga ma ei saanud Pedasse sisse. Jumal tänatud! (Naerab.) Hakkasin tööd otsima ja sain Õhtulehte sekretäriks. Kolme-nelja kuu pärast hakkasin kirjutama. Hille Tänavsuu andis mulle kirjutada esimese artikli. Ta juhendas ja õpetas mind, olen talle elu lõpuni selle eest tänulik. Siis ma tahtsin minna Tartusse ajakirjandust õppima, aga kõik need ajakirjanikud, kellega ma koos töötasin, ütlesid, et miks sa sinna lähed. Sulg sul jookseb, lähed lööd Tartus viis aastat surnuks ja siis hakkad otsast peale. Õppisin siis Tartus eesti filoloogiat kaugõppes ja töötasin samal ajal. Minust sai jooksvalt muusika- ja kultuuriajakirjanik. Mind kutsuti Päevalehte, seejärel Kuku raadiosse laupäeviti tund aega muusikat mängima. Edasi kutsuti telesse ja nii ta läks. Olin korraga kolmel rindel – tele, raadio ja Päevaleht. Sealt see läbipõlemine tuligi.

Kas sa tegid seda raha pärast?

Üldse mitte. Mulle meeldis! Olen tohutult õnnelik inimene, sest ma naudin oma tööd. Raha polegi alati kõige olulisem. Muidugi peab saama piisavalt raha, et rahulikult ära elada. See on mul alati õnnestunud.

Olid sa abielus sel ajal?

Olin vallaline.

Kui oled vallaline ja peret pole, siis on see kordades lihtsam.

Muidugi. See tuli kõik hiljem.

Siis aga tuli läbipõlemine. Kas sa seetõttu pühkisid Eesti tolmu jalgelt?

Ei, ma töötasin siis veel raadios edasi. Kuigi eks ta natuke ajendas seda, sest ma tahtsin ühte pikka puhkust. Kuna mul oli Floridas üks tuttav, kellel oli suur maja, siis ma üürisin seal toa. Mõtlesin, et pooleks aastaks.

Kas sa oma tagalat ka kaitsesid, et ütlesid tööl, et ma tulen kuue kuu pärast tagasi?

Ei (naerab). Lihtsalt läksin.

Kuuest kuust sai kaheksa aastat. See on pikk aeg.

Aga läks kiiresti.

Mis tundega sa USAst tagasi tulid? Seal on ju kõik hoopis teistmoodi. Sa isegi abiellusid seal.

No sellepärast ma ju sinna jäingi. Ma muidu poleks jäänud. Mõtlesin, et elan happily ever after. Aga elu ei lähe alati nii.

Mida sa seal tegid?

Elasin Key Westi saarel, mis elatub turismist. Kuna mu mees oli baaride mänedžer ja baarmen, siis mul oli restoranibisnises palju tuttavaid ja sõpru. Mees ja tema sõber õpetasid mind kokteile segama. Ma valetasin, et olin Eestis baaridaam ja sain tööd. Mitte keegi ei teeni seal saare peal nii palju kui baarmenid. Ameerikas sõltub kõik ju tipist ja kui inimesed tulevad puhkama, siis on nad eriti lahked.

Sa said puhta rikkaks siis ju.

Seal ma teenisin ikka väga hästi.

Olidki kogu aeg baaridaam?

Kui jäin lapseootele, tulin baarist ära. Pärast juhtisin üht kunstigaleriid ja tegin ise ehteid. Siis tulin tagasi.

Miks sa tagasi Eestisse tulid?

Abielu purunes ja Key Westis on väga kallis elada. Päris üksi seal ikka hakkama ei saa. Eks hing oli ka katki ja siis tahtsin koju tagasi.

Siis sul oli laps ka. Kuidas mees sind lapsega minema lasi?

Tal polnud palju valikuid (naerab). Ma lihtsalt ütlesin, et lähen. Aga me saame väga hästi läbi, nii et selles mõttes on meil kõik super. Laps käib iga suvi seal.

Sul on üks laps?

Jah, 16aastane poeg Dylan. Lõpetab üheksandat klassi. Kõik on väga hästi, mul on temaga tohutult vedanud. Ta on väga mõistlik ja arukas.

Kuidas see Floridast tagasitulemine oli? Kas sa pidid nullist alustama või oli lihtne?

Mul läks hästi lihtsalt. Enne minekut töötasin plaadifirmades ja olin Universali esimene label-mänedžer Eestis. Birgit Õigemeel võitis äsja superstaarisaates ja minust sai tema pressiesindaja. Poole aasta pärast helistas mulle Kaupo Karelson, et me hakkame siin tegema saadet „Eesti otsib lemmiklaulu“ ja kutsus mind toimetajaks.

Sul läks kõik kadestusväärselt sujuvalt.

Mul on tõesti alati vedanud. Olen selle eest väga tänulik.

On sul veel varuks mõni unistus, juhuks kui telest villand saab? Enda firmat pole mõelnud teha?

Mul pole ärisoont. Ma läheks kohe pankrotti. Kui ma toimetasin saateid, siis mul oli unistus teha dokfilmi, et saaksin rohkem süveneda teemasse. Ja filmis saab anda nii palju edasi muusika ja pildiga. See on hoopis teine asi kui telesaade, kuhu tuleb eeter kiiresti peale. See läks ka täide. Tahaksin seda rida jätkata.

Kellest sa veel tahaksid teha dokfilmi?

Tahaksin väga teha filmi Tõnis Mägist.