LISA KOMMENTAAR
18. mai 2019, 13:13
jah, mu pojal oli umbes sama juhtum, see oli mõni aasta tagasi, juhtus armukadedusest. Poeg isegi kutsus polisei kohale: naine oli ta ära kraapinud ja peksnud (väike sale, aga tugev treenitud naine). Seni lahmis, kuni poeg talle lahtise käega kõrvakiilu andis. Siis rahunes maha, siis nad abiellusid ja elavad juba mitu aastat sügavas armuaugus. Lihtsalt selline arhailise hingelaadiga naine. Meie pere jaoks täiesti võõrastav. Pärast tuli ta naine meie pere käest vabandust paluma, vabandust palus ka naise isa. Asi lõpetatud ja õnn õuel. Naine sai aru.
3. mai 2019, 01:58
Modereerige modreerige. See, millisest kodust inimene tuleb avaldub aegajalt ka üpriski kõrges vanuses, just kõnepruugi järgi saab aimu kodusest taustast.
3. mai 2019, 01:56
Mees tundus lollide perekonnast olevat. Lolli inimese kõnepruuk ja teismelisele lapsele kätega kallaleminek. Ime et sellist lolli üldse välaj kannatati.
3. mai 2019, 01:50
Laste kõrvalt juurde õpitud. Mind pani imestama teimeeas vanema lapse halb käitumine. Ilmselt ei olnud siis tõesti tema jaoks piisavalt aega ja tähelepanelikku ärakuulamist juba varasematel aastatel.
2. mai 2019, 23:58
Traumaga vägivald on nii mõnigi kord alguse saanud naisukese antud kõrvakiilust või lennutatud taldrikust.
Kus on meete turvakodu, kuhu minna? Või kus on nõustajad, kellelt nõu küsida? Pole! Ja mees jääb oma stressiga üksi. Kui helistada politseisse, siis naerdakse pigem välja. Mis üle jääb? Vaid mõni joomasõber, kes soovitab mure üheskoos pudelisse matta. Ja napsu käigus ässitab veel tagantki. Et kas sa siis mees ei olegi? Et mine ja tee kord majja! Ja kui vintis mees seda teeb, siis järgneb juba naise hädakõne, politseipatrull, EMO. Ja statistika täieneb uue meestepoolse vägivalla faktiga.
2. mai 2019, 21:19
Suhteliselt tasakaalukalt kirjutatud, ilma poliitikata. Hea. Aga: närvi on eluks ja perekonnaeluks vähe. Veelgi enam - alati seda kodust ei saagi, tuleb ise elust otsida. Nii head otsida, et halba vältida. Paraku oleme muutunud eneseimetlejateks ja enamjaolt tähtis on fassaad. Ilmselt tuleb sellise elulaadiga järjest rohkem kohaneda. Raskuste ületamine ei kuulu enam elu konteksti?
2. mai 2019, 11:53
Tiina vastus, et ei tahtnud hõlpu elu, kuid loo lõpus tuli välja, et tahtis ikka küll kui ta linnakorterisse kolis. Et sellist kahemõttelisust ma ei mõista. Nii ka selle peravägivalla teemaga, et kui lähemalt lahkad, siis katel sõimab pada, aga ühed mustad mõlemad.
2. mai 2019, 10:16
Mida saime lugeda. Lööd - vägivald. Ütled - vägivald. Ei löö, ei ütle - vägivald. Suures plaanis naine soovis, et mees teeks seda, mida naine tahab ja nii moodi, nagu naine soovis. Oma soovide pealesurumine on puhas vägivald. Suhtes ei saa ainult oma mätta otsas istuda. Suhetesse on teatud agressioon vaikimisi sisse kirjutatud, sest põrkuvad erinevad huvid. Vahel vaiksemalt, teinekord kõvemini.
2. mai 2019, 08:11
Täiesti usutav ja eluline lugu. Kõike ise kogenud. Peale selle veel ähvardatud ära tappa. Õnneks pääsesin eluga ja saan rahulikult edasi elada.
2. mai 2019, 02:51
Tupikust võib olla väljapääs, kui õppida rääkima. Ja kuulama. Mõlemad soovivad ju sama - koos jätkata. Niisama venitamine ja "sügisesse" lükkamine on üks viis pead liiva alla panna :( Maja on ka kergem müüa kevadel kui sügisel. Asi ei muutu tavaliselt ise. Süveneb ainult. Nii need juuksed halliks lähevadki...
2. mai 2019, 02:40
Ma ei esitanud mingit väljakutset... mul katus sõitis... sellest ajusaagimisest, turvatunde lammutamisest. Ma ei olnud enam adekvaatne, ma olin täitsa sooda. Mu ajud olid pehmed. Mis välja kutsujat minust enam oli...
2. mai 2019, 02:19
Tore, kui leidsite lohutust. Aga lugege nüüd pealkirjast kaugemale, lugege kohe terve lugu mõttega ja süvenenult läbi. Siis ehk märkate, et FÜÜSILINE vägivald on vaid jäämäe tipp. Selle all on SÕNALINE ja selle alla veel hullem - VAIKIV vägivald.
2. mai 2019, 00:01
Kirjutasin ka pika jutu kuidas mind ahistatakse naisterahva poolt kuna olen tervisega hädas aga see kustutati kohe. Lahe sait teil!!!!
1. mai 2019, 23:46
Ehitasin maja, ei kaks ja nüüd olen 50, selg ja närvid otsas,tööga probleemne, riigilt toetus null ja naine nõuab raha kuna niisama ei saa kuskil elada. Tegelikult täitsa pekkis ja teha pole midagi, mite midagi. Hirm on lihtsalt, mis b.saab siis kui veel hullemaks läheb, kuigi. Aga ma ahistan sest ei lähe ära,mis siis, et elan 10m2 pinnapeal. Lahe aga naisel on siiski õigus. Tee midagi, tapa ennast ära siis vms.
1. mai 2019, 20:41
Minu vanaisa õpetas, et nõrgemaid (väiksemaid) ei lööda. Ja nii mind kiusati. Kuni....mu sõbra isa mulle ükskord ütles, et tema oma pojale õpetas, et suurematega ei norita. Sealtmaalt sai selgeks, et kõik mida vanemad mehed räägivad ei ole puhas kuld. Sealtmaalt mind enam keegi ei kiusanud.
Sama kehtib naistele. Kui füüsilise väljakutse esitad, ole valmis ka selleks, et see vastu võetakse....ilma häbi tundmata. Ilusat päeva.
1. mai 2019, 20:33
Kui isa manitseb üle käte läinud teismelist ja teismelise kaitseks astub välja ema, siis on selge ju see, et ema sihilikult õõnestab abikaasa autoriteeti niigi keeruka teismelise ees. Hiljem maksab see mõlemale valusalt kätte. Ja isa pole ju selles süüdi, ta vaid soovis korda. Kui üks tiimi liige hakkab mängima oma reeglite järgi siis pole ju mõtet pärast nutta, et näe milleni see välja viis... Loomulikult tiim laguneb kui mängitakse nii. Selleks on tagatoas probleemse lapse silme alt ära nõupidamised, kuidas ühiselt edasi käituda.
1. mai 2019, 19:35
peres on vaimne vägivald kõige hullem ja seda eriti siis, kui seda aastaid taluma pead. Annad kõrvakiilu, ununeb, tekitad füüsiliselt haava, paraneb, kuid hinge löödud haavad ei unune, ega ka parane iialgi.
1. mai 2019, 18:38
Vargamäe Andres oli kah tubli mees. Ei tülitsenud oma perega. Või kuidas? Tol ajal võis selline pidev pilvitamine ja teiste hirmus elamine olla normaalne, tänapäeval enam mitte. Elu muutub.
1. mai 2019, 18:22
Lugesin ja mõtlesin.Miks? Otsin vastust küsimusele,aga ilmselt ei leia. Võibolla on elu liialt heaks ja turvaliseks läinud, Võibolla oli minu lapsepõlves nii kohutavaid läbielamisi,et oma pere inimesed pidid üksteist hoidma.Mäletan pommitamisi ja tulekarva taevast.Põgenemised pommivarjendisse.Mäletan õnnetunnet, kui sõda oli läbi. Ainsaks eluasemeks oli väike suvetuba kõrvalhoones,kuhu pidi mahtuma 10 inimest. Elumaja oli pommiga pihta saanud. Lastena harjusime sellega,et toitu tuleb jagada kõigiga ning rõivad ja jalatsid lähevad vanemalt lapselt nooremale.Millal sa siis tülitsed?
1. mai 2019, 17:58
Kui on soov mustrit muuta, siis on oluline jõuda juurteni ehk mõista, kust asi alguse saab. Kui võilillel õietutt maha võtta, siis ta ajab uue õie. Kui välja juurida, saab temast ehk lahti... kuni tuul uued seemned toob.
1. mai 2019, 17:41
Nüüd on naisel kurb, et ei saa meest oma mõttetute juttudega närvi ajada. Normaalsel naisel on iseseisev elu ja ei oota ammuli sui, et mees peaks ostma maja , auto ja andma veel söögiraha! Saage iseseisvaks ja pidage meest üleval- ei taha nagu väga! Miks peab mees tahtma pidada naist üleval. Mees ootab, et naine on võrdne partner, kel on arusaam, kust raha tuleb ja kuhu läheb. On ikka selliseid naisi, kel pole halli aimu ka, mis on kulutused elule. Vingub naine on veel kõige tipp, sedt tal on lihtsalt igav. Mees ei soovi peale tööpäeva sellise vinguga ühtki sõna rääkida. Selleparast võtabki armukese
1. mai 2019, 17:26
Aitäh soovituste eest. Tagantjärele ja kõrvalt näeb tõesti pareminu. 1-2 lapsega oleks kindlasti veidi lihtsam olnud, aga me soovisime peret, mitte lihtsalt hõlpsat elu. Haridus on mõlemal täitsa korralik, sh laste kõrvalt juurde õpitud. Laen on ka korralik, kuid luksusest asi kaugel. Tagantjärele teeks tõesti mõnegi asja teisiti ja võtaks vähem ette, aga minevikku muuta enam ei saa. Saab õppida ja jagada oma lugu teistele õppimiseks.
1. mai 2019, 16:19
Kogu selle meeletu meedia mudamaadluse peale on see kirjatükk kui sõõm värsket õhku ja ere päikesekiir. Üks elukogemuse, selge pilgu ning sooja südamega kirjutatud tõdemus. Lugupidamine ja edu teile!
1. mai 2019, 16:01
Oluline pole see, millest asi alguse saab, vaid see kuidas asi areneb ja millega lõppeb.
1. mai 2019, 16:00
Uue mehe või naisega seda enam ei juhtu.Nii arvame kõik.Lootust pole kui selline viha on loomuses,siis ei aita miski.
1. mai 2019, 15:55
Enne kui alustada laimu (Kuusiku juhus)kes oli kannataja, võiks ka mainida alustaja ...! Oleme abielus pea 50-aastat! Esimestel aastatel püüdis naine teha selgeks oma kohta, oma nõudeid, oma tahtmisi jõuga ... küüntega kallale! Hoiatasin teda korduvalt, et asi võib väljuda kontrolli alt ja siis ... ükskord saatsin ta lahtise käega ,,ööbikuid kuulama" ! Ei midagi drastilist ja kehavigastusi, lihtsalt võtsin ,,pildi eest ära" ....! Rohkem pole elus nii käitutud, veel väghem mina naisega aga ämmale serveeriti mind kui jõhkardit ! Kellel on-oli õigus !?
1. mai 2019, 15:35
kirjutis!Olen tähele pannud,et on olemas suur ports naisi,kes leiavad end puutumatud olevat,kuid samas nemad võivad mehele millegagi virutada.Kui mees suvatseb vastu lüüa,on hirmus kisa lahti,et mees on vägivaldne.Elu ei ole tõepoolest nii must-valge...
1. mai 2019, 15:30
Vägivallatseja ei muutu, sest tema psüühika töötab duaalses süsteemis: õige-vale, hea-halb, must-valge, võim-õigusetus, ja seda väikelapsena vägivaldses keskkonnas kasvamise mõjul. Talle on tähtis "jääda peale", võrdsuse printsiip tema süsteemis puudub. Seda saab imiteerida, aga mask kukub, kui olla väsinud või haige, kui asi on tähtis või vajab kiiresti reageerimist. Vägivalla eesmärk on alati võim ja võimutunne, seda ükskõik milliste vahendite abil, mis on kas harjumuspärased või tunduvad hetkel toimivat.
1. mai 2019, 15:18
Vägivald on suunatud teise allutamisele, passiiv-agressiivsus on sellise inimese enesekaitse, kes ei oska või ei julge oma viha avalikult väljendada ega "ei" öelda. Vahel on raske vahet teha, kummaga on tegemist, sest tegu (tegutsematus) on väliselt samasugune.
1. mai 2019, 15:08
Ka mina olin psühholoogilise vägivalla ohver ja mina olen konkreetne inimene, mitte statistiline koondkuju. Elasime koos 12 aastat ja vaid viimased 2 aastat läks kõik kolinal allamäge. Peale lahutust ütlesid mu lapsed, et see otsus oli ka nende jaoks ainuõige ja vältimatu. Nad ju nägid kõike iga päev, elasid selles õhkkonnas iga päev. Minul õnnestus nad päästa omaenda saatuse kordamisest, aga et elada koos 25 aastat ja siis loota, et lapsed suudavad oma elu kuidagi teisiti elada, on pehmelt öeldes kahtlane. Pole tähtis, kes kellele kallale läheb ja mis on selle põhjused, lapsi peab säästma.
1. mai 2019, 15:04
25aastast kooselu purunemist on mees ka veidi arenenud ja selliseid probleeme uue naisega pole. Nt. pere algusaegadel raha vähe, lapsed väikesed, noorena ju vaja väljas käia aga lapsed väikesed, töö juures olid pidevalt peod jne. Selles eas enam neid probleeme pole.
1. mai 2019, 15:01
Tubli Tiina! Minu ema oli kodus terrorist nii isale (poos end ema pärast üles), vennale (ei suutnudki seepärast peret luua ja poos end samuti)... Teised lapsed said kodust jalga lastud... Aga oli nn. Vene aeg.
1. mai 2019, 14:28
See lugu liigutas mind väga , kuna tuleb nii tuttav ette. Sealt võib terve generatsiooni vanemaid, sugulasi, naabreid, tuttavaid, ennast ära tunda.
On hea, et see teema lõpuks ka Eestis välja tuleb ja sellest räägitakse.
Huvitav on vaadata, kuidas suur hulk vägivallatsejaid siin sõna võtab ja arutleb, et selliseid probleeme meil pole.
1. mai 2019, 14:24
Sageli on füüsilises vägivallas süüdi pigem naised. Minu ema oli ka selline, kes isale kätega kallale läks ja sellest siis kaklus pihta hakkas. Ma ei mäleta kunagi, et isa esimesena oleks emale kätega kallale läinud. Osad naised on sellised, kes kogu aeg näägutavad tühiste asjade pärast ja mees peab kõik naise soovid täitma. Mõned soovid on suisa ebareaalsed.
1. mai 2019, 14:22
Seda, kes esimesena lõi, teavad nagunii ainult asjaosalised ise. Ja siingi on risk, et nad mäletavad erinevalt. Loo mõte oligi näidata, et süü alati palju siiru-viirulisem...
1. mai 2019, 14:17
Selle loo taga on konkreetsed inimesed, tavalised inimesed. Mina kirjutasin, ma ei ole ajakirjanik, aga mu igapäevane töö on tekstide kirjutamine. Olen selle teema üle palju mõelnud, mul ei olnud raske neid mõtteid ridadeks vormida. Ma ei kirjutanud seda lugu propagandaks ega kellegi kallutamiseks. Tahtsin jagada oma aastate jooksul välja koorunud mõtisklusi sellel keerulisel ja minu jaoks väga valusal teemal. Eelkõige tahtsin näidata, kui tavaline on meie peredes vägivald, selle leebemates vormides, kuidas me ei oska seda märgata ja ära tunda.
1. mai 2019, 14:10
Väga hea jutt ja nii mõnedki asjad meenutavad ka minu lahutatud abielu. Me küll ei läinud kordagi teineteisele füüsiliselt kallale, aga täiesti mõistan autorit. Ka meie abielu kestis AMETLIKULT 25 aastat. Ootasin päris pikalt, kuid tiigrihüpet ei tulnud. Tuli ius naine, kes ei esitanud tingimusi....😉
1. mai 2019, 14:08
Nõustun, et anonüümsus peaks olema keelatud, kui kedagi konkreetselt laimatakse. Selles loos ei laimata ega hukata mitte kedagi, on lihtsalt kirjeldus ja mõtisklus oma elu kogemuse taustal.
1. mai 2019, 14:05
Kahe nädala päras võib päikeseprillid eest võtta,ja tunnistada :Ise küsisin -ise sain,aga meelde niikuinii ei jää!
1. mai 2019, 13:46
Sisu ei vastanud kommenteerimise reeglitele
1. mai 2019, 18:02
Keelata tuleks jampslike kommentaaride avaldamine
1. mai 2019, 13:29
Kui mees oleks esimesena löönud, oleks tema 100% süüdi kõigi meelest.
1. mai 2019, 13:19
Miks sa nii hilja tulid?
Miks sa prügikasti välja ei viinud?
Miks sa selle särgi siis panid?
Miks sul nii vähe raha on?
Miks sa napsi oled võtnud?
Miks sa kalal käid?
Mis sa seal diivanil lamad ja seda mõtetut jalgpalli vahid?
Miks ... x 101 korda veel!
Põhjus ja tagajärg!
1. mai 2019, 13:06
Jah jube pikk jutt aga kokkuvõttes vana pätti nali ma nii kartsin ett virutasin esimisena ja kohe mittukorda
KOMMENTAARID (46)