Foto: Marilyn Jurman
Blogid
28. aprill 2019, 16:00

MARILYN JURMANI BLOGI | Iseendale ülesannete väljamõtlemine on keeruline (7)

Uh, mul on täiega vaja kevadpuhastust! Teate seda tunnet, kui mingiks hetkeks on kogunenud nii palju asju, mida on vaja ära teha, et ei tea enam ise ka, kust alustada. Hetkel on mul selline tunne.

Janno küsis, miks ma ei hakka lihtsalt otsast pihta ja tee kõik asju ära. Proovisin talle seletada, et kõige suurem asi, mida vaja teha, on välja mõelda, mis mul üldse on vaja teha. Kusjuures just välja mõelda, kuna neid ülesandeid ei ole olemas, vaid ma pean need ise endale tekitama.

Tundub üsna pseudoprobleem, aga tegelikult on see minu jaoks kõige keerulisem. Sellepärast mulle meeldibki ja on alati meeldinud käia koolis, et seal on konkreetsed ülesanded. Lahenda see rühmatöö ära või loe see raamat läbi või õpi need mõisted pähe. Koolis on alati olnud kõige keerukam õppida siis, kui sulle öeldakse lihtsalt, et õpi selgeks. Kuidas? Mida? Kui öeldakse, et täida need lüngad ja arvuta need numbrid, siis on see lihtne, aga lihtsalt õpi selgeks tundub keeruline.

Toa koristamine on lihtne, hakkad otsast minema ja teed korda. Ülesanded nagu auto pesemine ja söögitegemine ei ole eriti keerulised. Siia blogi kirjutamine on konkreetne tegevus, lihtsalt on vaja aega.

Aga nüüd siis selle juurde, millest ma alustasin – iseendale ülesannete väljamõtlemine on keeruline. Iseenda aja ja tegevuse juhtimine on keeruline. Ja kui ma juhin joogastuudiot, siis kogu minu töö koosnebki  iseendale ülesannete väljamõtlemisest. Tundide andmine on taas konkreetne – tulen kohale, viin tunni läbi. Aga stuudio juhtimine (või igasuguste organisatsioonide juhtimine) on nagu täiesti omaette teadus, kuna ma pean kogu aeg iseendale ülesandeid välja mõtlema.

No ja siis tekibki lähedastel tunne, et mul justkui polegi vaja midagi teha, sest keegi pole mulle ülesannet andnud. Aru saamata, et ma olen iseenda tööandja ja töötaja korraga, mis on kind of veider olukord.

Kui nüüd kellelegi tuli selline situatsioon tuttav ette, siis kirjuta mulle, palun, kuidas ja kust sina alustad?

Otsustasin alustada sellest, et panin oma külmkapi ukse A4-pabereid täis. Nüüd lihtsalt kirjutan sinna oma päevakavad ja to do nimekirjad. Proovin kuidagi ülesandeid grupeerida ja ka delegeerida, kui võimalik. Ma ei saa öelda, et olen oma asjadega rohkem järjele jõudnud, aga vähemalt on veidi selline tunne küll nagu oleks teleka pealt tolmu ära pühkinud.

See on ka tõsi, et kui tuba või töölaud on sassis, siis on palju keerulisem oma asjades selgust luua. Võimalik, et sellepärast käingi palju väljas kohvikutes töötamas. Järgmine plaan on soetada magamistuppa laud, kuna voodis arvuti taga istumine ei tundu üldse motiveeriv. Psühholoogia tudengina võin muidugi oletada, et need viimased soovid on kõik tegelikult vabandused, kuidas töö tegemist edasi lükata. Äkki on Jannol õigus ja peaksin vähem mõtlema ning lihtsalt hakkama otsast minema. Mis te arvate?