VANA KULD | Täna 50. sünnipäeva tähistav Neeme Raud läbipõlemisest: olin lõpuks paks, kole ja väsinud (24)

"Mõtlesin, et kas see ongi kõik, mida ma elus teen? Kapp oli riietest pungis, aga miski enam selga ei mahtunud. Ostsin üha uusi lohvakaid asju juurde. Nägu oli selline, et rippuvad põsed olid selja tagant näha. Naersime just Monika Tamlaga ujulas kohtudes, et tema varjas AKs enne sünnitust beebikõhtu ja mina oma ... Elumuudatus kihutas väga õigel ajal tagant ja mis kõige tore­dam – Ameerika perioodi riided mahuvad jälle selga," rääkis New Yorgist naasnud Neeme.

Tänasel päeval teenib Neeme Raud leiab giidina. Pärast ajakirjandusest äratulekut võttis ta taastumiseks aja korralikult maha ja puhkas end välja Oma endiste kolleegide tegemistel ta väga silma peal ei hoia: "Televiisori lülitasin välja, aga liigun küll selles seltskonnas."

"Ma ei taha enam koosolekutel käia," lausus Raud, et ei soovi enam kellast kellani palgatööl käia. "Postimehega kujundasin koostöö nii, et mul on peamiselt Ameerika teemadel kümmekond artiklit kuus. Võtan ühe teema ja mõtestan lahti. On ikka õige ütlemine, et mida kauem ühte artiklit kirjutad, seda paremaks see läheb. Saab süveneda ja põhjalikumaks ­lihvida. Väliskorrespondendina pidin kõigega üksi hakkama saama."

"Tore on ju mõelda, et elu ongi nagu raamat. Keerad uue lehekülje ja kõik eelnev talletub sinusse – nii head kui ka halvad kogemused. Ühel hetkel hakkas uudistemaailmas see ööpäevaringne rööprähklemine närvisüsteemile. Tahaks rahulikumalt hingata. Eks see ühest elust teise astumine võtab nüüd natuke aega," nentis ta. "Lõpuks on meil ikkagi vaid üks elu ja elada tuleb nii, nagu ise tahame."

"New Yorgi korrespondendi kohalt tulin ära ja tagasi Eestisse omal algatusel. Ka ERRist lahkusin omal vabal tahtel. Ju ma siis teengi elus selliseid kannapöördeid, kui vajadus tagant kihutab," mõtiskles Raud. "Ma ei käitu teiste otsuste järgi. Kindlasti tekitas see mõnes ka pahameelt, aga … Lõpuks on meil ikkagi vaid üks elu ja elada tuleb nii, nagu ise tahame. Alati ei saa teiste soovidega arvestada. Liiati veel siis, kui tunnetad mõne elupeatüki lõppu ja soovid uut alustada. Milline see uus tuleb, ma veel ei tea. See ühteaegu nii hirmutab kui ka ahvatleb."

"Saan rahulikult paigal püsida. Võin kodus istuda ja lugeda või meelepäraste asjadega tegeleda. Varem pidi aju kogu aeg töötama, rahu ei olnud," seletab ta. "Hullematel aegadel ärkasin sageli öösel kolme-nelja paiku üles, sest lugu oli peas küps. Ajasin end voodist välja, kirjutasin loo valmis ja läksin uuesti magama. Hommikuni voodis väherdes poleks need mõtted meelde jäänud. Ühel hetkel mõistsin, et nii enam ei saa. Aga uudistes ongi nõnda, et oled osa ühisest vereringest ja see ei lõpe kunagi. Järgmine päev on uued uudised ja nii aina edasi. Mina ei pea iseendale enam mitte midagi tõestama ja saan sellega hakkama, aga tunda, kuidas see sinust suuri tükke õgib...Energilisus on üks asi, aga pidevas kiirustamises oled lõpuks oma elus ja tegemistes nii killustunud ning pead hakkama neid kilde kokku panema. Siis tuleb teha
järske muudatusi ja see on minu meelest ainus abinõu. Pead end lihtsalt lahti lõikama."

Telest äratulemist pole ta kordagi kahetsenud: "Pakkumisi ja kutsumisi on, aga praegu midagi konkreetset laual ei ole." Samas ei välista ta ekraanile naasmist. "Ma ju elan täiel rinnal ja saan uusi asju ette võtta. Peamine ongi tunne, et olen siin ja mul on hea olla. Naudin väga seda hetke tunnetamise ja praeguses momendis elamise filosoofiat. Minu eelmise aasta suurim saavutus oli hoopis kaalukaotus. Maha läks 15 kilo. Kusjuures ma ei teinud midagi erilist, ei pidanud dieeti. Elutempo lihtsalt muutus ja aktiivne eluhoiak aitas kaasa. Koer Maxi tõi samuti palju liikumist juurde. Kui varem tellisin takso iga nurga peale, siis praegu käin 15 km päevas rahulikult ära. Alkoholigi jätsin täielikult oma elust välja. Toimus üldine elumuutus, tekkis sisemine rahu ja keha reageeris positiivselt."

"Igavikuteele läinud kolleeg Aarne Rannamäe ütles kunagi, et reisid on tema elu kõige mõnusam osa. Mitte kaamera ees olek, vaid just need Lähis-Ida ja Islandi reisid. Ma tahan olla reisikaaslastele nagu sõber või juht. Parim teenäitaja kohtades, mis mulle endale midagi tähendavad. Kaamera ees oled ikka üksinda, reisi ajal on suhtlus vastastikune. Aarne lahkumine puudutas mind isiklikult väga sügavalt. Tema jutt innustab mind siiani," tunnistas Raud."

Pärast ekraanilt lahkumisi osa Neeme sõpru kadus, aga tõelised sõbrad on tema sõnul alles: "Nemad jäävad minuga kõigele vaatamata ega hooli sellest, kas olen ekraanil või mitte. Sellised vankumatud talad on alati sinu kõrval ja neid ei peagi palju olema. Keegi ei taha kõigi inimeste ees avali olla. Äratundmine käib aga mu tööga kaasas ega häiri üldse. Eestlased on niivõrd viisakad ja vahel teretatakse automaatselt, sest nägu on tuttav. Mõnikord küsitakse ka telesse ­naasmise kohta. Nii hea on nautida võimalust, et ma ei pea telesse tagasi minema. Saan ideaalselt hakkama ka väljaspool ekraani. Kui aga teles veel midagi teha, tahaks rääkida kopsakamatest ­asjadest. Näiteks elu hammasrataste vahele jäänud inimestest, kes ise enam väljapääsu ei leia. Uudistevahendaja on justkui toru. Ühest otsast torgatakse info sisse, hekseldatakse läbi, teisest otsast jälle hooga välja. Ma aitaks meelsamini inimesi – see pakuks tõeliselt huvi. Lõin ju hetkeks isegi vankuma, koos sellega ka kõik muu, alates enesehinnangust. Aga näed nüüd – aasta hiljem olen elus ja terve ning saan kõigega hakkama. Järelikult tuleb selliseid hüppeid teha."

Loe lähemalt möödunud aastal ilmunud Naistelehe intervjuust Neeme Rauaga!