VIDEOINTERVJUU | Marta Vaarik: "See oli suur trauma, kui ma lavakasse sisse ei saanud. Mu isa polnud pärast seda enam ebausklik." (55)

Sul on pisipõnn, kolme ja poole aastane Aadam. Mida sina tahad teda kasvatades teistmoodi teha, kui sinu vanemad tegid sinuga?

Ma olen sellest juba üle saanud, mida kõike mu vanemad valesti tegid. Pärast lapse sündi ei taha oma vanemaid enam süüdistada (naerab).

Ma just käisin ühes loengus, kus räägiti, et kui laps enne neljandat eluaastat ei sotsialiseeru või teda ei sotsialiseerita, võib pärast juba hilja olla, samuti on suurem tõenäosus, et lapsest saab kriminaal.

Mina lasteaias ei käinud ja ma veetsin aega täiskasvanute, mitte omaealistega. Ja mul oli koolis väga raske. Läksin seitsmeselt kooli ja sain septembris kohe kaheksa, nii et olin üsna vana. Isa viis mu aulasse ja küsis, kas ma tean, kus klass on. Ta läks minema, ma läksin vaatasin klassi ukse vahelt sisse, aga kõik olid ju võõrad. Panin ukse kinni ja jooksin Vanalinna hariduskolleegiumist bussipeatusesse mingi kaks kilomeetrit. Sõitsin koju Lasnamäele. Pärast seda viis õde mind kaks aastat hommikuti kooli ja tuli pärast järele.

Kas sa lugeda oskasid, kui kooli läksid?

Veerisin. Arvati isegi, et ma olen düslektik. Pidin käima logopeedi juures. Peitsin end klassis laua alla, kui logopeed mind otsima tuli. Ma ei tahtnud käia ta juures – tal suu haises.

Meie peres olid ka kõrged iluideaalid. Elasin sellises maailmas, et koledad on lollid, ilusad on targad. Ja see kandus mulle niimoodi üle, et ma ise ei tajunud seda.

Kas sa oled sellest kõigest õppinud ja tead, mida oma lapsega mitte teha? Lasteaias ta ei käi igatahes.

Minu laps pole veel lasteaias käinud. Laps ei peaks minema sinna liiga vara, sest siis võib temast saada nii-öelda paha, kuigi ta pole tegelikult. Kaheaastasel, kes pannakse lasteaeda, pole veel arusaamist heast ja kurjast.

Aga lõpuks sa ikkagi sotsialiseerusid koolis?

Olen vist praeguseks sotsialiseerunud ja ma olen 32.

Kas sul siis ei tekkinud klassis sõbrannasid?

VHKs on tüdrukute- ja poisteklassid eraldi. Poisteklassis oleksin ma olnud hea kambajõmm, kellega koos lollusi teha. Aga ma olin seal eitede kambas, kes ainult ussitasid omavahel ja kogu aeg oli mingi draama. Ma ei suhtle praegu mitte ühegi inimesega oma VHK klassist.

Kas see on usklik kool?

Ma ei tundnud kunagi, et mulle oleks usku peale surutud, aga me pidime käima kirikus – kõikidel tähtpäevadel istusime ja külmetasime seal. Keskkool on VHK-l väga hea, aga algkool ja põhikool mitte. See pole üldse loogiline lähenemine, et poisid ja tüdrukud on erinevad ja hoiame neid eraldi klassides.

See on tõesti nagu eelmisest sajandist. Kas sa tundsid koolis käies, et sa oled Andrus Vaariku tütar?

Ükski õpetaja ei hoidnud ega kaitsnud mind. Praegu, 32aastasena saan aru, kes on laps ja kes täiskasvanu. Ja mul on kohutavalt kahju, et mind ei vaadatud kui last, vaid ma olin nagu võrdne vastane neile. See, et mu isa oli Andrus Vaarik ja ma mängisin teleseriaalides ning teatris, tegi minust vaenlase. Miks nad ei istunud, ei vaadanud mulle otsa ega küsinud: „Marta, kas me saame sind kuidagi aidata?“ Ma ei mäleta, et keegi oleks kordagi huvi tundnud.

Kas sul oli koolis õppimisega ka raskusi?

Jaa, väga raske oli. Ma ei saa praegugi aru, kuidas ma läbi sain. Ma ei mäleta, et ma oleksin õppinud midagi kodus.

Kas ema-isa ei öelnud midagi?

See läks nii, kuna ma ei osanud alguses hästi lugeda. Ja kogu haridus baseerub lugemisoskusel ja arusaamisel. Kui laps oskab kooli minnes lugeda, on tal kõik väga lihtne. Minu jaoks oli jubeduse tipp, kui ma seisin klassi ees ja veerisin. Mulle ei meeldinud kool.

Ema kodus ei küsinud, kas sul on kõik õpitud?

Isa oli kogu päeva teatris: hommikul proov, päeval kolm tundi vaba ja õhtul etendus. Ema, ma arvan, tšillis. Tegi oma asju. Ta ei tahtnud ennast minu kaudu teostada.

Siis kirjutati sinust järsku Õhtulehes. Ma mäletan, et läks ilgeks kammiks, aga mis teema see oli?

Ma jäin üheksandasse klassi istuma. Sattusin klassi, millega mu endine klass üldse ei suhelnud. Käisin koolis, hambad ristis. Katrin Lust Õhtulehest sai teada, et jäin klassi kordama ja tegi sellest suure loo. Ta helistas mulle ja ütles: „Martakene, nüüd tuleb see ebameeldiv artikkel kuidagi ära teha. Siin ei ole teist varianti.“ Ma ei rääkinud talle midagi, olin šokis.

Tänapäeval on alaealise kallale minemine kriminaalne. Mitte ükski ajakirjanik ei teeks seda.

Kogu nädalavahetuse käis see draama. Esmaspäeval otsustasin ikkagi kooli minna, ehkki teadsin, et see lugu ilmub. Tulin Lasnamäe bussi pealt maha ja vaatasin neid R-kioskite küljes rippuvaid kollaseid silte, kus oli kirjas, et Andrus Vaariku tütar jäi klassi kordama. Ikka veel, hambad ristis, jalutasin kooli. Olin selleks ajaks kaks või kolm kuud käinud selles klassis, kuhu ma tegelikult ei tahtnud minna. Leidsin sealt endale kaks sõbrannat. Nägin, et need kaks tšikki tulid välisuksest sisse, leherullid kaenla all. Siis oli kõik. Läksin vetsu nutma ja helistasin emale, et mida ma nüüd teen. Kukkusin totaalselt kokku. Ema ütles, et tule koju. Läksin ja olin kaks nädalat voodis pikali, mängisin tetrist. Siis läksin kooli pabereid välja võtma. Õpetajate toas vaatas sekretär mulle laua tagant otsa ja küsis: „Noh, tulid pabereid välja võtma või?“ Mul jälle pisarad purskusid silmist, jälle jooksin minema.

Läksin Stockmanni vastas olevasse õhtukasse. Järgmisel aastal läksin Naistelehte tööle ja teenisin 15 000 krooni palka, ostsin korteri. Tegelikult ei läinud halvasti. Mul on hea meel, et mind on niimoodi kasvatatud, et ma ei mõelnud kordagi kooli poolelijätmisele.

Nüüdseks oled EKA lõpetanud. Mitte keegi pole läbi kukkunud, kui ta kooliaeg läks persse.

Just. See süsteem ei sobi igaühele. Mina olen vabakasvatuse vili ja mulle oli väga raske kogu see kord. Mul pole praegu ka korda. See on uus generatsioon – mingi vabanemine ja avanemine toimub ühiskonnas. Me kõik ju võitleme mingite inimõiguste eest. See on suur julgus elada süsteemist väljas ja teha oma asja. Keegi ei taha minna tööle, rügada kellegi heaks. Ikka enda heaks, kuigi see on ühtlasi ka kõige suurem vastutus ja piin.

Pärast kooli algas sul raju eluperiood. Olid 16-17aastane, aga tegid päris kreisisid asju.

Olin 15, kui mul oli Nightmanis oma pidudesari „Bitch party“. (Naerab). Mul läks ikkagi hästi, sest mis kambas ma olin – Aldo Järvsoo, Tanel Veenre, Toomas Volkmann, sina. Täiesti hullumeelne! Samas oli kõigil nina püsti, keegi ei oksendanud ega jäänud magama. Mul olid head eeskujud, kuidas pidutseda. Mul on hea meel, et ma olen kõike seda näinud.

See pole jätnud sinusse mingit traumat?

Pidutsemine on ju kõige suurem riigi vastu protesteerimine üldse. Pidutsemine pole kunagi lihtsalt meelelahutus, vaid see on vabaduse eest võitlemine. Peol pole nahavärvil ega rahvusel tähtsust.

Sa läksid ka Playboy kaanele? Olid sa seal paljas?

Ühte rinnanibu näitasin külje pealt. Olin vist 20. Ma küsisin selle eest 10 000 krooni, mida ma ei tohtinud kellelegi öelda. Playboy kaant ma tohutult põdesin, kui läksin EKAsse. Meediaga tekib naljakas tunne, nagu kõik teaksid sind. Mul tekkis pärast Lusti lugu sotsiofoobia. Mulle tundus, et kõik vaatavad mind, kõik teavad. Tegelikult pole see üldse nii. Ma tegin EKAs ühe presentatsiooni, kus ma näitasin esimest korda seda Playboy fotot ja enamik inimesi ei teadnud sellest midagi.

Praegu aga valmistad mingit lavastust ette?

Ma valmistan ette loengu vormis stand-up’i, kuid see pole otseselt loeng, vaid kunst. See on tegelikult mu kolmas performance. See areneb iga kord edasi.

Kus sa teed neid?

Mind kutsuti eelmisel suvel esinema Luige Noka huumorifestivalile, sest osale inimestest tundub, et ma olen näitleja. See oli 20 minutit stand-up’i naljaüritusel, aga mina rääkisin väga tõsistest asjadest. Kaks väikest naerupahvakut tulid ja üks tüüp hüüdis: „Mis autokooli loeng see on?“ Umbes 15–20 inimest läks ära ja ligikaudu 100 kuulas lõpuni.

Rääkisin sellest, et lapsed tuleks kaissu võtta. Kui ma emaks sain, tundsin võimu- ja vastutustunnet, et mul on siin maailma puhtaim olend, kes pole lihtsalt beebi, vaid inimene. Ja mida mina temaga praegu teen, dikteerib kogu tema ülejäänud elu. Kes olen mina, et teda kasvatada?

Arvan, et mul oli küll sünnitusjärgne depressioon, sest ma tundsin, et ma pole selleks võimeline. Otsustasin, et kuna ma muud teha ei oska, siis võtan ta kaissu ja annan talle oma armastuse. Sain aru, et seda tal ongi tegelikult vaja. Olen ka lugenud, et lapsel on seda vaja baasturvatunde ja enesekindluse tekkimiseks, et ta oskaks tulevikus olla õnnelikum inimene. Ja mida muud me siin elus ikka taga ajame, kui et hommikul oleks hea ärgata?

Võin sulle lohutuseks öelda, et kõigil emadel kargab see läbi, et ma pole valmis, ma ei saa iseendagagi hakkama ja nüüd ma vastutan selle väikse nöpsiku eest.

Kui vaadata tänaval või mänguväljakul ringi, siis nii palju on neid emasid, kes sulle üldse ei meeldi ja keda sa ei tahaks kunagi enda emaks. See on üks asi, millega ma võitlen oma performance’i käigus – et kasvatada naisi, emasid ja seeläbi uut põlvkonda. Kui emad on targad, on seda ka uus põlvkond.

Sa ju pürgisid ka lavakasse?

Olin kaheksa-aastane, kui mul oli esimene roll. Mängisin Mati Undi lavastuses „Pööriöö unenägu“ ja Kadrioru pargi tennisehallis mingis suvelavastuses, kus oli kümme last. Üheksa olid ufod ja üks oli ingel. Läksime kostüümiproovi ja isa küsis, kes Marta on. Kostümeerija ütles, et loomulikult ingel. Sealt mu ülbus ja kõrkus algaski. Teised olid ju nendes haisvates silikoonist suurtes ufokostüümides, millest neid üldse näha polnud. Mina olin valge inglikleidiga, tiivad seljas ja juuksed lokitud. Olin printsess. Olin sada protsenti veendunud, et minust saab näitleja. Et nii ei läinud, oli suur trauma, millega ma olen tegelnud. Teen neid performance’eid oma mineviku pärast.

See on lihtsam, kui psühholoogi juurde minna?

Ei, ma käin psühhoteraapias ka.

Kui sa proovisid lavakasse, siis kui kaugele sa jõudsid?

Ma jõudsin viimasesse vooru. Kaks inimest jäid välja, ma olin üks neist.

Sulle öeldi ka, miks?

Kui läksin katsetele, olin selleks ajaks Playboys ja FHMis alasti poseerinud, see ilmselt ei meeldinud neile. Nüüd lohutan end sellega, et nad nägid, et ma pole näitlejamaterjal, et ma olen liiga punk või keeruline, et sobida selle grupiga ja ma lammutan neil laiali kooli. Et nad ei suuda mind ära tappa ja uuesti ellu äratada, mida seal koolis tehakse. Su isiksus lõhestatakse, et sa oleksid hästi katki ja vastuvõtlik.

Praegu olen väga õnnelik, et ma pole näitleja. Mind on õpetatud mõtlema ja ma teen seda, mida ma ise tahan teha. See on muidugi tohutult raske. Neil hommikutel, kus mul on raske iseenda jaoks töötada, mõtlen, kui hea oleks minna kell 11 proovi ja lasta end väntsutada seal, siis tuled ära ja on tehtud. Õhtul särad laval ja saad oma aplausi, annad Anne & Stiilile intervjuu ning poseerid selle kaanel. Oled ilge tegija kogu aeg – aga mõelda on lõppkokkuvõttes lahedam.

Kust sul idee EKAsse minna tuli? Inimesed arvasid, et see on su järjekordne kapriis.

Tegin oma elu esimese maali sisseastumiseksamitel. Tahtsin õppida. Tundsin, et pean ülikooli minema. Ma ei jõudnud pidutseda enam. Vajasin kõrgemat eesmärki. Sain aru, et ma ei lähe õppima arstiks ega juristiks. Tegelikult tahtsin tulla performance’i-kunsti õppima, aga ma olin sel aastal ainuke. See eriala kadus ära, kui ma lõpetasin. Astusin vabadesse kunstidesse ehk maalikunst, graafika või skulptuur. Valisin maali ja olin kolm aastat Jaan Toomiku õpilane.

Su vanemad väga rõõmustasid, kui sa sisse said.

Jaa, aga nad mäletavad oma noorusajast, et kui keegi sai EKAsse maalikunsti õppima, siis see oli tohutu näitaja. See on natuke muutunud.

Räägi oma rasedusest.

Olin kaks kuud käinud Aadama isaga peol ja jäin kogemata rasedaks. Aadama isa läks sõjaväkke. Ta on minust kuus aastat noorem. Ma mõtlesin küll, et mis siis saaks, kui ma poleks... aga eks elu annab sidrunid ja neist tuleb limonaadi teha.

Sa kahtlesid, kui oma rasedusest teada said?

Iga inimene kahtleb. See on loomulik, kui sul on parasiit kõhus. Kui teine inimene hakkab su sees kasvama, on esimene mõte sellest kiirelt lahti saada. Täiesti normaalne. Ma olin kaks esimest kuud šokis ja mõtlesin, mis nüüd saab. Oma esimese performance’i kirjutasingi lapse saamisest ja emadusest. Kuidas see mees on sul kaisus, kellega sa lapse said. Ja ta on sinu voodis. Ja koer ka. Ja see laps kasvab su sees. Inimene, kes on sulle lähemal kui keegi teine üldse kunagi – ta on ainult sinu häält ja südametukseid kuulnud. Siis ta tuleb sealt välja ja sa paned ta oma tuppa magama. See tundub mulle suurim brutaalsus üldse. Ta tahab olla ainult su lähedal ning saada turvatunnet ja armastust.

Aga mees? Sellepärast minnaksegi suuremalt jaolt lahku, et mees jääb teisele kohale. Mehed süüdistavad naisi, et nende jaoks on laps number üks, kelle eest hoolitseda.

Mis meestega toimub? Kui palju neid häid mehi on üldse? Naisel ei saagi olla kaht last ju. Ta peabki hoolitsema lapse eest ja teine inimene peab ise hakkama saama ja samuti hoolitsema lapse eest, sest see on tema oma ka.

Aga armastus, lähedus ja soojus, mida mees vajab – ja naine. Naine vajab ka mehe füüsilist lähedust, et suhe toimiks. Te ju armastasite teineteist, aga kui laps hüppab kõhust välja, siis ta lõhestab suhte. Nii ei tohiks olla. Viska laps mehele, et ta ka tegeleks temaga.

Esimesel aastal ei saa teda väga mehele anda. Mina olin nii katki, mul pea üldse ei töötanud, olin zombi.

Pole ime, et mehed lahkuvad tavaliselt suhtest siis, kui lapsed on väikesed. Nad ei pea sellele pingele vastu.

Ja naised peavad pidama?

Nii see kahjuks on.

Suhe peab olema võrdne, see ei tööta teisiti. Mingid põhitõed peavad olema samad. Kui sul on kodus inimene, kellega oma mõtteid teoks teha, siis see ongi ideaalne. Mitte et sa elad koos inimesega, kes sind kogu aeg alavääristab. Olen endale lubanud, et kui mees minu kunsti kohta midagi ütleb plõksimise mõttes, siis ma ei suhtle temaga enam. Konstruktiivne kriitika on muidugi oodatud. Su elukaaslane teab su nõrku kohti ja kui ta neile vajutab, on see pussitamine.

Kui tehakse haiget, siis armastatakse.

Mulle see armastus ei sobi.