MARILYN JURMANI BLOGI | Kommentaatorite sõim ei tee mulle enam nii palju haiget (10)

Pidin seetõttu ära jätma mõned joogatunnid ning leidma asendusi. Samuti tuli mul koolist poppi panna, aga kõik oli seda väärt. Kui sain pärast üritusi noortega rääkida, siis mõistsin, kui tähtis on just teismeliste ja noorte täiskasvanutega suhelda. See, kuidas nemad mõtlevad, on maru tähtis õnneliku ja rahuliku maailma loomisel. Et siis, kui nemad on täiskasvanud, ei avastaks nad end olukorrast, kus mitte keegi polegi neid kunagi mõistnud ning neile tundub, et riik on kuidagi kõiges süüdi. Või ükskõik, kes teine, aga enda sisse tihti ei vaadatagi üldse.

Rääkisime noortega sellest, kuidas olla iseendaga rohkem rahul ja jõudsime kogu aeg kahe kõige tähtsama sõna juurde – märgata ja rääkida. Esiteks, et märgata seda, kui sul on endal vaja abi. Märgata, kui enam ei jaksa ja mitte miski justkui ei huvita. Ja see järel rääkida. Kui ei saa rääkida vanematega, siis tuleb rääkida sõpradega, ja kui ei saa rääkida sõpradega, siis kasvõi mõne täiskasvanuga koolist, keda usaldatakse. Olgu selleks siis mõni aineõpetaja, klassijuhataja või kooli psühholoog. Kui eelnevad ei tundu võimalikud, siis võib ka minna veebilehele lasteabi.ee ja seal saab chat'ida ja rääkida oma mure anonüümselt ära. Tegelikult võib kasvõi mulle näiteks Instagrami kirjutada.

Teine pool märkamisest on see, et võib-olla vajab keegi teine abi. Märgata, kui su klassiõde või klassivend käitub järsku hoopis teisiti kui enne. Mis tal juhtus? Kas ta on võib-olla juba mitu päeva täiesti vait olnud? Või hoopis vihastub kõigi ja kõige peale? Võib-olla vajab ka tema abi. Ja siis tuleb temaga rääkida – vaikselt, rahulikult ja omaette.

Nii paljud meist ei tea tegelikult, kes nad üldse on. Arvame, et oleme täpselt sellised nagu teised meile ütlevad. Ja kui teised ütlevad halvasti – või veel hullem, kui käituvad meiega lubamatult –, siis see võib jätta märgi kogu eluks.

Ka minul oli nooremana just nii. Kui keegi ütles, et olen ilus, siis arvasin endast hästi. Ja kui keegi ütles mulle, et olen nõme, langes ka minu enesehinnang. See, mis ma endast arvasin, võis olla nii muutlik, õhuke ja õrn, et iga halvasti öeldud sõna pani mu enesehinnangu kõikuma. Minu jaoks oli ilmselt üheks suureks päästerõngaks jooga, aga kahjuks mõjutasid mind ka kõik need läbielatud kogemused. Nagu öeldakse: me peame vahel põhjas ära käima, et saada aru, mis on tegelikult tähtis. Ja kindlasti ei ole nüüd kõik mu jaoks selge nagu allikavesi, aga ilmselt saan nüüd ka nende suuremate tormide ja lainetega paremini hakkama.

Ja kõige tähtsam: kui jälle mõni kommentaator saadab mulle sõimukirja, kus räägib, kuidas ma olen kõige halvem inimene Eesti riigis ja võiksin juba kiiremas korras siit ära kolida, siis – kuigi mu esimene reaktsioon on minna kohe kohvreid pakkima ja kogu maailmale keskmist sõrme vibutada sõnumiga, et mul ei olegi teid vaja – tean nüüd 33 aastasena, et see sama inimene on ilmselt väga õnnetu ning vajab kaastunnet. Hingan sisse ja välja ning elan oma elu rahulikult edasi. Sest nüüd tean ise, kes ma olen, ja kuigi teiste öeldud kurjad sõnad võivad haiget teha, siis mu enesehinnangut nad enam nii väga ei kõiguta. Selleks oli mul vaja 30 aastat ära elada.

Võib-olla sellepärast tunnengi, et vahel on väga tähtis käia just nendel üritustel, kus saab noortega otse suhelda ja öelda, et kõik läheb ainult paremaks.