Kas teadsid? Kennedyte suguvõsa ja Windsori dünastia vahel on üllatavaid sidemeid (1)

Kennedyte patriarh Joseph P. seenior oli Suurbritannias suursaadikuks, kui Elizabeth II isa George VI oli värske kuningana ametit õppimas, kirjutab Biography.com. Teise maailmasõja ajal George VI populaarsus kasvas, kuid Joe poliitiline karjäär kukkus kokku. Mõned aastad hiljem, kui Elizabethist sai kuninganna, tuli tal koostööd teha uue presidendiga: Joe poja John Fitzgerald Kennedyga.

Joe Kennedy seenior oli suursaadik, kui kuningas George VI oma uue rolliga kohanes

1938. aastal haaras Joe Kennedy ohjad ja asus Londonis tööle Ameerika suursaadikuna. Tegemist oli esimese iiri-ameerika päritolu suursaadikuga ning tema ja ta perekond võeti Suurbritannias avasüli vastu. Katoliiklastena pidid nad oma kodumaal silmitsi seisma ühiskondlike barjääridega, kuid Londonis hakkas kutseid muudkui tulema. Joe seenior ja tema abikaasa Rose veetsid nädalavahetuse Windsori lossis koos kuningas George VI ja tema abikaasa Elizabethiga. 

Joe täitis hästi oma suursaadiku kohustusi, samal ajal kui George VI oli kanda kinnitamas monarhina. Tema vanem vend David (ehk kuningas Edward VIII) oli 1936. aastal troonist loobunud, et abielluda kaks korda lahutatud ameeriklanna Wallis Simpsoniga, mistõttu oli George'i troonile asumine täiesti ootamatu. Uus kuningas tundis, et end ettevalmistamata ja ebakindlana. Lisaks oli tal ka raske kõnehäire ja avalikud pöördumised olid tema jaoks katsumuseks.

Teine maailmasõda muutis nii Kennedyte kui ka Windsorite elusid

Meeste rollid hakkasid sõja lähenedes vahetuma. 3. septembril 1939, kui Suurbritannia oli astumas Teise maailmasõtta, sai George oma kõnehäirest jagu, et pidada otsustav kõne. Joe ei tahtnud aga, et Ameerika sekkuks Euroopa konflikti ja oma isoleeritud hoiaku tõttu kaotas ta toetajaid nii Suurbritannias kui ka president Roosevelti kabinetis. 

1940. aasta novembris antud intervjuus ütles Joe seenior, et "Demokraatia aeg Inglismaal on läbi." Ta pani oma ameti maha ja nägi, kuidas tema vaated Ameerika omadega üha enam sünkroonist välja vajusid. Teda küll peeti 1940. aasta valimistel potentsiaalseks presidendikandidaadiks (enne kui Franklin Roosevelt otsustas kolmandat korda kandideerida), ent selleks ajaks kui Ameerika Teise maailmasõtta astus, olid tema poliitilised eelised kadunud.

Inglismaal said sõja ajal kuningast ja tema kuningannast vastupanu sümbolid. Valitsus tahtis, et kuninglik perekond põgeneks Kanadasse, kuid kuningas, kuninganna ning nende tütred Elizabeth ja Margaret kõik keeldusid. Perekond jäi ka sakslaste pommirünnakute ajal Buckinghami paleesse, mis ainult kasvatas nende populaarsust.

Elizabeth II oli värske kuninganna, kui JFK sai presidendiks

Joe seenior otsustas keskenduda hoopis Joe Kennedy juuniori poliitilisele karjäärile. Paraku purunes tema unistus teha oma vanimast pojast president aastal 1944, kui Joe juhitud pommitaja Inglismaa lõunaranniku kohal alla kukkus. Mees võttis seejärel ette oma sõjakangelasest poja Johni. JFK polnud küll sellist karjääri planeerinud, kuid otsustas oma isa kuulda võtta. Ta kandideeris 1946. aastal edukalt Esindajatekotta ja 1952. aastal valiti ta senaatoriks. 

George VI vanim tütar printsess Elizabeth võttis 6. veebruaril 1952 pärast oma isa surma aga trooni üle. Ametlik kroonimine toimus 2. juunil 1953 Westminster Abbeys. Sündmust väisas ka väljaande Washington Times Herald noor reporter Jacqueline Bouvier, kes peagi abiellus president John F. Kennedyga.

1960. aastal sai Kennedyst napilt president (Tema poolt hääletas 49,7% ja Nixoni poolt 49,5% valijaist, aga Kennedy kogus 303 valijameest Nixoni 219 vastu). Kuigi värske president oli varasemalt Elizabethiga juba kohtunud, oli kuninganna teadlik Joe seeniori isoleeritusest tingitud probleemidest teadlik ja seetõttu suhtus ta ka tema poega ettevaatlikult. 

Jackie Kennedy ja Elizabethi esimene kohtumine oli pingeline

Kui JFK ja Jackie sõitsid 1961. aastal Londonisse naise nõo ristsetele, kutsus kuninganna neid Buckinghami paleesse õhtustama (Viimati oli sellise au osaks saanud president Woodrow Wilson aastal 1918). Jackie tahtis aga, et õhtusöögist võtaksid osa ka tema õde koos abikaasaga, kes mõlemad olid varasemalt lahutatud. Kuigi muu maailm oli lahutuste suhtes leebemaks muutunud, osutus see palee jaoks problemaatiliseks.

Jackie õde ja tema abikaasa said lõpuks loa üritusest osa võtta, kuid hiljem tunnistas Jackie Gore Vidalile, et Elizabeth sai oma kättemaksu. Nimelt oli Jackie soovinud kohtuda printsess Margaretiga, kuid Elizabeth eemaldas ta külalistenimekirjast ja kutsus hoopis kõik Briti Rahvaste Ühenduse põllumajandusministrid, keda leida õnnestus. Jackie olevat ka fotograaf Cecil Beatonile öelnud, et palee sisekujundus ja kuninganna riietus ei avaldanud talle muljet. Arvatakse, et Elizabethile olid pinnuks silmas rahvamassid, mis stiilset Jackie Kennedyt Pariisi ja Londonisse saabudes tervitasid.

Järgneval aastal oli Jackie taaskord Londonis oma õde külastamas, kui ta kutsuti paleesse lõunale. Too visiit sujus veidi paremini. "Ma ei arva, et peaksin selle kohta midagi muud ütlema, aga olen äärmiselt tänulik ja ta oli väga meeldiv," oli Jackie ainus kommentaar pärast kohtumist. Kuninganna kirjutas president Kennedyle ja ütles, et "oli suur rõõm proua Kennedyga taas kohtuda."

Kuninganna avaldas mõrvatud presidendile austust

Kuninganna ja president kohtusid silmast silma vaid aastal 1961, kuid kahel riigipeal õnnestus koostööd teha. Tema peaminister veendus pärast kuninganna edukat visiiti, et president rahastaks Briti Rahvaste Ühendusse kuuluva Ghana tammi rajamist. 

Pärast Kennedy mõrva aastal 1963 palus kuninganna Westminster Abbeys tema auks kella lüüa. Lapseootuse tõttu ei saanud Elizabeth osa võtta Saint Pauli katedraalis toimunud mälestusteenistusest (Prints Philip lendas Washingtoni matustele), kuid ta korraldas Windsori lossis teises teenistuse, kuhu ta minna sai.

Inglismaal Surrey krahvkonnas Thamesi jõe ääres asub jõeluht nimega Runnymede. Aastal 1965 kingiti aaker sellest Ameerika rahvale, et mälestada president John F. Kennedyt. Mälestusmärgi avasid kuninganna Elisabeth II ja Jacqueline Kennedy.