Foto: Pressimaterjal
Inimesed
29. märts 2019, 16:25

INTERVJUU | Maian: ma ei pea end siiani lauljaks – kui keegi minu tegemiste kohta küsib, ütlen, et olen kooliõpilane (1)

Kodumaise muusikataeva üks uus põnev täht on 2017. aasta Eesti Laulul tuule tiibadesse saanud noor lauljatar Maian. Mullu kuulajaid uue ja eestikeelse imagoga üllatanud Maiani hitt «Sinise leegiga» sai hiljuti järje urban-sugemetega loo «Palava pudru» näol. Olgugi, et Maiani lugu käiatakse alatasa raadiotes ja esinemiskutseid tuleb kui murdu, pole muusikukarjäär kaugeltki peamine prioriteet. Laulja asemel nimetab Maian end tagasihoidlikult hoopis kooliõpilaseks.

Algusest

Maiani nimi ja nägu said tuntuks aastal 2017, kui koos Karl-Kristjan Kingi ja produtsent Whogaux’ ehk Hugo Martin Maasikaga kirjutatud pala «Have You Now» pälvis Eesti Laulu finaalis neljanda koha. Just Hugo Martin Maasikas oligi see, kelle kõrv esimeste seas neiu talendi ära tabas. «Tegin kaheksandas klassis sellist asja nagu loovtöö. Kirjutasin ühe loo ja läksin stuudiosse lindistama. Leidsin Google’ist esimese stuudio, mis ette hüppas. Lindistasime loo ära ja minu käest küsiti, kas minu kontakti tohiks paarile inimesele anda,» meenutab Maian. Esimesena kirjutaski talle Hugo ja alguse sai üks olulisemaid sõprusi Maiani jaoks. «Mu isal on viis last. Hugo oli mulle nagu kolmas vanem vend, kellele rääkisin isegi oma poiste-muredest. Kui ansambel Cartoon oli hästi aktiivne, oli Hugo kogu aeg hõivatud. Siis, 2016. aasta oktoobris ta järsku kirjutas mulle, et teevad Karl-Kristjan Kingiga ühte lugu ja äkki ma viitsiksin neile stuudiosse appi minna.»

Maian läks kõrget palavikku ja angiini trotsides stuudiosse. «Neil oli esimene salm kirjutatud. Palusin endale akordid anda, läksin teise tuppa klaverit mängima ja kirjutasin reaalselt mingi viie minutiga valmis oma salmi ning loo refrääni. Karlale see algul eriti ei istunud, kuid Hugo tahtis proovida. Proovisime! Laulsin angiiniga selle ära. Kusjuures see angiiniga versioon on see, mida raadiotes mängiti. Proovisime hiljem uuesti, aga see haigusega lauldud … See oli palju lahedam. Saime loo valmis umbes kaks päeva enne lugude esitamise tähtaega.»

Suureks kasvamisest

Ei läinud kaua aega, kui noored muusikud valiti Eesti Laul 2017 poolfinalistide sekka ja Maianiga võttis ühendust plaadifirma Universal Music. «Õppisin toona õppisin kümnendas klassis ja imestasin, kuidas nii suur plaadifirma viitsib minuga tegeleda,» sõnab Maian tagasihoidlikult. «Ma ei pea end siiani lauljaks – kui keegi minu tegemiste kohta küsib, ütlen, et olen kooliõpilane.»

2017 oli aasta, mil Eesti Laulust võtsid osa kohaliku muusikamaailma kõige kõvemad tegijad Koit Toomest ja Laura Põldverest vanameister Ivo Linnani välja. «Olin täiesti kindel, et poolfinaalist me edasi ei saa. Selliste tegijate kõrval istub mingi 16aastane tüdruk. Ma ei jaga siiamaani elust suurt midagi, aga sel hetkel arvasin küll – nüüd jääb mu süda seisma. Ja siis saimegi edasi ... Hiljem tekkisidki äkki igasugused esinemised ja Universal tahtis minuga lepingut sõlmida. Ma ei suutnud seda uskuda! Lauljaid on ju nii palju – nii palju ilusaid, toredaid ja ägedaid. Ma polnud isegi mingi artist, mul polnud oma imidžit.»

Täna vaatab lavalt tõepoolest vastu hoopis teistsugune Maian, keda me toona Saku Suurhalli laval nägime. «Olen suureks kasvanud. Siis ei saanud ma päris ausalt ikka mitte midagi aru, mida ma tegin,» nendib Maian. «Enamik tegijaid muusikamaailmas on ikkagi kõvasti üle kahekümne. Kui mina tulin, olin kõige noorem. Istusin ja lihtsalt kuulasin, kuidas räägitakse täiesti haiged lugusid oma muusikakarjäärist.»

Eesti Laul 2017 Foto: Stanislav Moshkov

Tuntusest 

Olgugi, et Maian on Eesti ühe mainekama plaadifirma hingekirjas ja tema singleid käiatakse muudkui raadiotes, siis ise ta ennast tuntud inimeseks ei pea. «Ma päriselt ei võta end niimoodi, kuid muidugi, kui lugu välja tuleb, on alati hull. Ükskõik, kuhu kõnnin, siis keegi ikka teab. Kui pidudel käin, siis mu mänedžer käsib alati sellele mõelda, et mind tuntakse ära. Näiteks möödunud nädalavahetusel tegi umbes viisteist inimest minuga peol pilti. Kõik oli ok, aga see paneb ikka mõtlema, et ma päris kõike teha ei saa,» tõdeb ta. «Eestlane on suhteliselt tagasihoidlik. Ta ei tule juurde karjuma ja räuskama, kuid esimene hetk, kui tajusin oma tuntust, oli siis, kui keegi üritas minust möödudes salaja pilti teha.»

Maian tunnistab samas, et Eesti Laulul osalemine hakkas talle korraks pähe küll. «Kõndisin õlad laiali ringi. Nüüd olen aga aru saanud, et Eestis on iga teine inimene tuntud – kõik teavad kõiki ja igaüks on keegi.» Nüüd adub Maian pigem, et on ikka see sama väike Maian ja teeb täpselt samu asju. «Suhtlen täpselt samade inimestega. Minu tutvusringkond ja võimalused on suuremad kui paljudel minuvanustel, kuid ma ei mõtle kunagi, et olen tuntud,» selgitab ta. «Ma ei mõtle üldse niimoodi, et olen kõva laulja. Arvan, et see on ka miski, mis mind natuke rohkem kahe jalaga maapinna peal hoiab. Kui ma kellegagi tutvun, siis sirutan käe välja ja ütlen: Mina olen Maian.»»

Maian ei lähe enda sõnul kunagi kuhugi nina püsti. «Tean inimesi, kes selliselt käituvad. See ajab mind hirmsasti närvi, kui keegi tunneb, et ei pea end mulle tutvustama. Mingu alandlikkus peab siiski jääma,» arvab Maian. Neiu peab enda plussiks just seda, et käib alles koolis ja tegemist pole tema põhitööga: «Muidu oleks see, et kõik mu sõbrad on sellest n-ö tööstusest, aga sõbrad on täiesti tavalised õpilased, kellega teeme koos majapidusid ja koosistumisi. Kui mul lugu välja tuleb, siis kõik muidugi elavad kaasa. See on maailma parim tunne, kui su pere ja sõbrad sind kiidavad. See on mu jaoks oluline. Kui mõni võõras kirjutab, siis on muidugi tore, kui keegi mind armsaks ja lahedaks peab. Kui aga parim sõbranna midagi ütleb, siis võiksin kohe ja praegu õnnelikuna surra.»

«Neid hetki on mu elus kindlasti ka, kus ma tahan olla lihtsalt tavaline kooliõpilane, käia koolis ja sõpradega koos olla. Samas saan teisel hetkel aru, kui vedanud mul on. Nii palju on neid, kes tahavad plaadifirmaga lepingut ja unistavad võimalusest laval olla. Kui ma vahepeal selle pärast vinguma ja inisema hakkan, siis käsin endal end kokku võtta.»

Foto: Pressimaterjal

Koolist

Hoolimata asjaolust, et pöörasele muusikamaailmale on sõrm antud, peab Tallinna Reaalkooli abiturendist Maian peamiseks prioriteediks kooliga ühele poole saada. «Lõpukellani on jäänud umbes kuu ja siis hakkab eksamiperiood. Praegu mõtlengi, mis usku hakata – keegi peab mind aitama. Mingi kõrgem jõud, sest olukord näib nii hull. Mulle meeldivad matemaatika, keemia ja ajalugu – kõik sellised faktiained – aga eksamiks tuleb neid valemeid pähe õppida mingi paarsada. See on sama, kui keegi ütleb, et õpi Ivo Linna, Maarja-Liis Ilusa ja Koit Toome kogu repertuaar pähe. Ma nii põen, sa ei kujuta isegi ette!»

Kooli lõpetamine on ka üks põhjus, miks karjäär kulgeb praegu pigem rahulikus tempos. «Armastan muusikat ja mulle meeldib muusikat teha, aga õppimine on alati number üks. Lisaks tunnen, et ei viitsi asju üleküllastada. Vahel tunnen mõne Eesti lauljaga, et seda kraami tuleb nii palju peale. Kui mul lugu välja tuleb, lähevad kõik elevile, sest mu häält pole ammu kuulda olnud – inimesed ei tea, kas ma oskangi enam laulda. Hoian piisavalt pikka vahet, et inimestes tekiks ootusärevus ja mulle kirjutatakse, millal uut muusikat saab. Kui laseksin iga pooleteist kuu tagant loo välja, siis lõpuks oleks kõigil juba suva,» tunnistab Maian.

«Kui mul varsti eksamiperiood hakkab, siis ma intervjuudel ei käi ega mingit tsirkust ei tee. Tahan keskenduda kooli lõpetamisele, sest see on nii oluline. Ma isegi ei kujuta ette, mida ma tunnen, kui see ühel päeval läbi saab,» mõtiskleb ta. Samas mõtleb Maian juba, mida pärast kooli lõppu ette võtta. Kas tuleb tööle minna? Kas kodust tuleb välja kolida? Mida teevad täiskasvanud? «Pean mõtlema, kuidas maailm töötab ja suureks kasvama,» sõnab Maian.

Armastusest

«Elasin veidi aega oma kutiga koos, aga tema oli ka see täiskasvanulikum pool. Nüüd elame eraldi, aga ma ikkagi armastan teda nii palju. Peale pere on ta üks tähtsamaid inimesi mu elus. Toona kiirustasin pereelu elama, aga praegu naudin täiega, et saan veel laps olla ja sõpradega lõbutseda. Eks ma olen tänu muusikale õppinud enda eest rohkem vastutama ja ei käi enam nii palju lällamas,» nendib ta.

«Eriti Eestis valitseb arusaam, et asju peab tegema raha pärast. Ma käin ju alles koolis ja ei laula raha pärast. Teen seda, sest see on minu jaoks lõbus. Olen ka oma plaadifirmale öelnud, et kui see fun ära kaob ja ma hakkan seda võtma kui tööd, on kõik läbi. See on väga reaalne võimalus, et ühel hetkel otsustan ma mingis muus valdkonnas karjääri teha. Tahtsin hästi pikalt arstiks saada ja kui ma arstiks õppima lähen, siis kas ma lõikan kellelgi neerud välja ja seejärel lähen laulma? See on ju tsirkus, see pole niimoodi tõsiselt võetav,» selgitab ta. «Arvan, et teen seda praegu nii kaua, kuni ma seda naudin. Kui ma ühel hetkel seda enam ei naudi, teen pausi või lõpetan ära. Paar minuvanust tuttavat on öelnud, et tahavad Anne Veski moodi olla. Mina küll ei ütle, et panen oma «Palavat putru» ka 50aastaselt. Võib-olla olen 50aastaselt hoopis farmatseut või kes iganes.»

Eesti keelest

Oma karjääri alustas Maian ingliskeelse loominguga, kuid möödunud aastal üllatas ta kuulajaid uue ja eestikeelse imagoga. Varasemalt on ta mitmel korral maininud, et loodab ühel päeval New Yorgis asuvas maailmakuulsas Madison Square Gardensis esineda. Kas eestikeelse muusika tegemise peale üleminek selle unistuse täitumisele ikka kaasa aitab? «Arvan, et Ivo Linna müüks küll Soomes mingi staadioni välja,» muigab ta. «See on unistus, aga kõik unistused ei pea võib-olla reaalsed olema. Mingid asjad, mis sind kuidagi tagant lükkavad, ongi ebareaalsed. Minu jaoks on see lihtsalt üks asjadest, mida ma tahan. Aga see on sama, nagu ma tahaks eksamitel 200 punkti saada – ilmselgelt nii ei lähe, aga mingid asjad lihtsalt kannustavad sind tagant, et äkki kunagi ... See ei ole selline asi, et kui ma ei saa, siis suren. Kui mul oleks juba soolokontsert Saku Suurhallis, siis võiksin rahus surra küll,» naerab Maian.

Talle meeldib eesti keeles laulda. Neiu arvab siiralt, et eesti keel on maailma kõige ilusam keel. «Eestis on mõned killud, mida on võimatu tõlkida. Kasvõi kass ümber palava pudru – see on geniaalne väljend ja Eestis on neid õnneks nii palju,» lausub ta. Nii meeldib Maianile hullult kalambuuritseja Keiti Vilms, kelle käest küsiti kõige eestipärasemat sõna. «Keiti ütles – hakklihakaste! Ma ei saa aru, kuidas saab selliste asjade peale tulla. Ma reaalselt mõtlesin selle peale ja ei oska ise paremat varianti pakkuda. Ta seletas selle nii hästi ära: «See on hall nagu Eesti ilm, tagasihoidlik nagu eesti inimene ja tõhus nagu eesti toit.»»

Foto: Pressimaterjal

Tulevikust

Maian tunneb ka, et alles leiab oma suunda ja suuresti võib selle eest tänulik olla reketile ehk Tom Olaf Urbile. Just koostöös temaga sündisid viimased singlid «Sinise leegiga» ja «Palava pudru», milles on selgelt kuulda ka räppari omapärast käekirja. «Kui ma ei mainiks, et oleks reketiga teinud, siis see oleks minust nõme, sest reketit kumab läbi. On kuulda, et reket andis sellele oma lihvi. Mulle ei meeldi oma häält hullult näidata – suudan enam-vähem kõrgelt laulda, aga mulle meeldib selline mahe ja veidi räpilik lähenemine. Temaga on samamoodi, et reket nii räpib kui ka laulab –  tal on lihtsalt rohkem räppi ja mul rohkem laulmist. Me lihtsalt klappisime hästi. Eks näis, kellega järgmise loo teen.» Koos reketiga on kunagi proovitud ka duetti teha, kuid sel hetkel ei tulnud kummalgi piisavalt head ideed. «Ma ei taha sellist lugu ka, kus ma ainult refrääni laulan. Ameerikas on hästi populaarne, et võetakse laulja ja ta laulab selle refrääni ära ja siis on kõik. Seda ma ei viitsi. Tahan, et kõik oleks tasakaalus – näiteks Rihanna ja Eminem on seda teinud. Praegu oli lihtsam, et reket laulab mulle bäkki.»

Välistatud ei ole ka koostöö Hugo Martin Maasikaga. «Saame nii hästi läbi, et kui me midagi ei teeks, oleks see mõlemapoolne lollus,» naerab Maian. «See ei pruugi juhtuda lähiajal, sest tegelikult järgmise loo jaoks ideed pole. Olen kirjutanud ikka mingeid asju, kuid pole päris kindel, kas tahan olla laulja või räppar või mõlemat. Ma ei tea, mida täpselt teha tahan. Pean endas veidi selgusele jõudma, aga nagu öeldud – praegu on peamine prioriteet kool.»

Playlist’ist

Olukorda kodumaisel muusikamaasikul hindab Maian sõnaga rahulik. «Väga mingit uut kraami peale ei tule. Praegu ongi Universali artistide kõrghetk. Mulle see SoundCloudi teema väga meeldib. Muidugi nublu meeldib kõigile, aga mu lemmik on hoopis Villemdrillem. Kui see «Fanta» alguses välja tuli, siis ma ei pidanud sellest väga lugu – nüüd laulan seda duši all kogu aeg. Tal on veits minulik riietumisstiil. Olen korra öelnud, et ta on poissversioon minust,» naerab Maian. «Keegi väga midagi ei tee. Taukarit respekteerin väga. Ta on inimesena hästi lahe. Saan aru, miks ta muusika peale läheb, aga see pole lihtsalt minu teema. Ma ei kuula väga palju Eesti muusikat, eelistan hoopis house’i. Eesti lugudest on mu playlist’is Villemdrillemi «Fanta», loomulikult mu enda lood, Elina Borni «Tagasi me», reketi «Öö läbi». Kõik. Jüri Pootsmanni «Silmades» on ka võib-olla seal kusagil.» Elina ja Jüri «Jagatud saladus» oli millalgi mu suur lemmik. See oli lihtsalt nii kaasahaarav, et pidin kuulama. Olen muusikute loominguga kursis, sest olen selles maailmas sees, aga pole selles mõttes kursis, et hullult kuulaks, mida Taukar või keegi teine teeb. Kui tal tuleb uus lugu, siis loomulikult sa tead, sest iga raadiojaam mängib seda.»

Kurbusest

Sarnaselt paljude artistidega ammutab ka Maian palju inspiratsiooni kurbusest. «Olen loov, kui olen hästi kurb. Sellist sügavamat kurbust tekitas minus poisist lahkuminek, samas oli see hästi õnnelik lahkuminek. Oleme siiani sõbrad. Räägime ja helistame iga päev. Selles mõttes ei ole ma väga kurb, aga raske küll, kui oled kellegagi nii pikalt ninapidi koos olnud,» tõdeb ta. «Kindlasti olen ma siis hästi kurb, kui mul on perega mingid jamad, aga nendest saab kergemini üle. Nendega lepib alati ära. Nagu masendusega – see läheb alati üle ja sa tead, et paremad päevad on tulekul. Lahku minnes on aga kõik läbi ja kindlasti tunnen, et mingi osake minust on kadunud, kuid seda oli juba eos ette näha. Tunnen ennast praegu palju terviklikumana ja hästi. Ma ei ole õnnetu. Muusika aitab ka kaasa – kui lool läheb hästi, siis sul endal on ka nii hea tunne.»

Maiani värskeim singel «Palava pudru» räägib aga hoopis tema parima sõbranna armastusest ühe poisi vastu. Armastusest, millele ei tule vastust ja mille ümber keereldakse nagu kass ümber palava pudru. «See lugu sai valmis juba suvel. Sõbranna teadis kohe samal päeval, et see on temast kirjutatud. Samas ta ei arvanud, et tema nime avalikult välja ütlen. Kristina palus mind, et ma seda ei teeks, aga ütlesin, et see teeb asja palju lõbusamaks. Ta teab, et see kõik on vaid armastusest ja ma ei taha kuidagi meelega, et tal ebamugav oleks. Selle poisi nime ei ütle ma aga kunagi. Minu käest on üritatud seda jutu sees välja pinnida, aga ei – see kutt ju ei tea, et see lugu temast räägib. See oleks päris naljakas, kui ta kunagi peaks teada saama, et temast on mingi lugu raadiotes ...»

Foto: Pressimaterjal

Maianit saab esinemas näha ööl vastu pühapäeva Tallinn Music Weeki Hiphop laval kell 00.30!