Kui võrdsete teineteist armastavate ja austavate täiskasvanute paarisuhe on muutunud justkui vanema ja lapse suhteks, kus üks õpetab, kontrollib ja vastutab, teine aga allub, võivad sellel olla mõrud tagajärjed. Lahendust aitab leida paariterapeut Kätlin Konstabel.
On loomulik, et üks partner teab rohkem ühtedest asjadest, teine valdab teist teemat. Näiteks on klassikalise variandina laste ja kodu teemal boss naine, sissetulekute ja karjääri asjus õpetab elu meespool. Loomulik on ka rollijaotus: kes peres mida ja millal teeb. Paarisuhte muutudes vanema-lapse suhteks on kurja juur aga hoopis see, kuidas partnerisse suhtuma hakatakse. Võrdse inimese asemel, kes teab mingit asja rohkem ja teist vähem, koheldakse teda lapsena (endast madalamana, jõuetuna, alluvana) või vanemana (bossina, kes vastutab, teab, kamandab, dikteerib oma ootusi). Tihti esineb siis partnerit alavääristavat suhtumist, ebarealistlikke ja paindumatuid ootusi, soovi teist oma ideaali järgi kujundada. «Laps» reageerib sellele trotsiga, tujutseb ja rõhutab enda vajadusi, püüab näidata iseseisvust impulsiivse ja mässumeelse käitumisega. Ta võtab loomulikuna enda nõrkusi, aga mitte kohustusi. «Vanem» eeldab, et «laps» peab muutuma ja teda tuleb kasvatada. Üks saab kinnitust, et teda vajatakse, teisel on justkui vaja abi, et eluga edasi minna.
Head kavatsused, kehv tagajärg
On inimesi, kes leiavad, et just vanemaroll (ka paarisuhtes) annab nende elule tähenduse ja eesmärgi. On selliseid, kes soovivad olla päästjad ja hoolitsejad – võib-olla pole nad lapsena ise seda piisavalt kogeda saanud. Enamasti on vanemarolli võtjal maailma parimad kavatsused, paraku on tulemus kehv – paarisuhte kvaliteet kannatab. Mõlema poole enesehinnang langeb, maad
Kommentaarid (0)