Püksitasku versus ridikül ehk Miks ei peaks mehed käekotte kartma (7)

Käekott on asi, mida seostatakse eelkõige naistega ning millest mehed, ka need, kes on nõus roosa särgi selga panema, kipuvad eemale hoidma. Kas tegu on ainult naistele mõeldud moevidinaga või võiksid ka mehed lõpuks jänese püksist välja lasta ning taskutele puhkust anda?

Keskmine eesti mees veab kõike eluks vajalikku kaasas püksi-, jope- või särgitaskus ning on enamasti nördinud, kui riidehilbule pole piisavalt taskuid külge õmmeldud. Tõsi, nooremad moemehed on kotikasutamisega rohkem sina peal, kuid moega mitte nii sina peal olevad mehed on nõus püksitasku vahetama vast ainult koolilapse ranitsat meenutava koti vastu. Veidi räsitud välimusega koolikotiga täiskasvanud mees näeb aga samuti naljakas välja. Siinkohal tuleb nentida, et slaavi mehed on ridikülidega käinud juba mõnda aega, see on aastaid olnud üks rahvuse määramise viise ning moeilma jõudiski mõiste meesteridikül just nimelt tänu Ida-Euroopast pärit meestele. Kõiges ei saa muidugi ka venelasi süüdistada, mistõttu tasub teada, et tegelikult tõi moemaailma idee, et ka mehel võiks käekott olla, hoopis hittseriaal „Sõbrad“ 1999. aastal, kui üks tegelastest (Joey) otsustas toona liiga naiselikuna tundunud õlakotiga prooviesinemisele minna. 

Esimese läbimurde meeste südamesse tegid vastassoole mõeldud kotid aga siiski alles 2013. aastal. Seda tänu Louis Vuittoni moemajale, kes hakkas logodega kaunistatud kotte müüma meestele ning nende müük läks oodatust paremini. Veelgi laiema hulga meesteni jõudis kotimood aga hoopis 2014. aastal, kui ilma hakkas tegema sportlik mood ning moepilti ilmusid ka erinevad, senisest viisakama välimusega seljakotid.