Maia Vahtramäe tegi filmikunstis käe valgeks: mul polnud aimugi, mida see töö päriselt tähendab
See oli läinud suvel, kui Maialt (27), kes kostüümikunstnikuna sügisel linastuvale Eesti esimesele õudusfilmile kaastööd tehes ühele näitlejale rõivaid selga passis, küsiti, kas võib temast ühe foto teha. Igaks juhuks, ühe teise filmi jaoks, kuhu ei suudetud kuidagi olulist naistegelast leida. Pilt sai tehtud ja üsna pea selgus, et just Maia oligi see, keda nii kaua ja tikutulega oli taga otsitud.
See näitab taas kord, kui ebaõiglane on elu. Mõned näitlejad käivad proovivõttelt proovivõttele, asjata, teisele lihtsalt naeratab õnn. Maia ise lausub, et peab õigel ajal õiges kohas olema ja kui oled nähtaval, küll sind siis ka märgatakse. Mis ei tähenda, et ta viimastel aastatel ohjeldamatu eneseeksponeerimisega oleks tegelenud – kaugel sellest! Pärast edukat näosaates osalemist oli ta isegi kodumaa tolmu mõneks ajaks jalgelt pühkinud ja avalikkusest taandunud.
Igatahes juhtus nii, et Maia pühendas end filmikunstile jaanipäevast augusti keskpaigani ja esimesi vilju saab maitsma hakata.
Iseenda suurim kriitik
Esmalt palus Maia «Meeste» stsenaariumit lugeda ja kuna kõik sobis, löödigi käed. «See pole sõnaline roll,» avaldab naine, «sõnalist rolli ma pigem kardan ja usun, et see võiks jääda päris näitlejatele, kes on teksti edasiandmist õppinud. Leidsin, et roll on jõukohane ja sobib mulle.»
Lauljanna ei ole nõus väitega, et «Mehed» oleks justkui «Klassikokkutuleku» triloogiast inspireeritud kloon. Ehkki «Meesteski» on peategelasteks kolm keskeakriisis vaevlevat meest, kes oma elu huvitavamaks ja mõttekamaks üritavad muuta ning seeläbi ka nalja saab. Maia osalusel kulus võteteks vaid kaks päeva, kuid see tegelaskuju on filmi faabulas siiski oluline. «Ta on natuke müstiline olevus, hõljuv tegelane,» hindab Maia.
Omaette tore oli ennast tajuda võtteplatsil näitlejannana, kelle eest igati hoolitsetakse, ning töö režissöör Gerda Kordemetsa juhtimisel sujus mõnusalt ja vaikselt. «Kuna olen ise vaikse loomuga, siis mulle see kõik sobis,» tunnistab Maia. Esilinastuse eel ta suurt pabinat ei tunne – pigem on hea meel, et jälle üks mõnus ajaviitefilm koos ägedate näitlejatöödega on valmis saanud. «Tore on teada, et oled osa filmist, mis paneb inimesed naerma,» tunnistab ta.
Ja kuna Maia ise on enda suurim kriitik, teebki talle enda sõnul tihti liiga ülim enesekriitika. Teiste puhul mängib rolli vaid see, kas tegu on asjatundliku ja põhjendatud ütlejaga, kas öeldust saab õppida ja järeldusi teha ning selle eest on ta alati tänulik. Seitsme avaliku elu aastaga on ta igatahes selgeks saanud, et mõni tahab lihtsalt halvasti öelda, mitte aidata. Nüüd julgeb ta seda ka välja öelda: «Ütlen ausalt, mind see ei huvita. Ja nii ongi. Niisama tahtlikult halva ütlemine ütleb ütleja kohta kordades rohkem.»
Diplomeeritud rätsep
Nagu lugeja juba mõistis, pole «Mehed» sugugi ainus mängufilm, millega Maia suvel seotud oli. Teda saab näha ka sügisel linastuvas Urmas Eero Liivi õudusfilmis «Kiirtee põrgusse», kus temast, nagu ennist juttu oli, hoopis kostüümikunstnik sai.
Paras üllatus, kas pole? Eriti kui võtta arvesse, et Maia on ju tegelikult tudeerinud Tallinna Tehnikaülikoolis hoopis rahvusvahelisi suhteid ning Londonis Point Blanki muusikakolledžis laulmist. Et ta aga Tallinna Tööstushariduskeskuse lõpetanud diplomeeritud rätsep on, jahmatab meeldivalt.
«Kuna minu isapoolses suguvõsas on rätsepad ja vanavanaema oli köösner, siis arvan, et see on mul lihtsalt geenides sees,» ütleb Maia. «Pärast keskkooli olekski see eriala olnud mu esimene valik, aga ikka küsiti, et kuidas sa siis ülikooli ei lähe, sul olid ju väga head hinded … Noore abituriendina ei kuula ju inimene tihti iseennast, vaid n-ö vanemaid ja targemaid. Kuid ühel õhtul pärast Londonist naasmist otsustasin, et nüüd lähen kooli, ja õnneks võeti mind vastu. Kolm aastat õppisin – algul rätsepaks ja siis meesterätsepaks.»
Niisiis kutsuti Maiat õudusfilmi tegelikult üht tüdrukut mängima. Ja kui lavastaja küsis, kas ta endale ja veel ühele naistegelasele öösärki selga õmmelda viitsib, polnud probleemi. Nõnda saigi temast tiimiliige, kes tänu tööülesannetele tõusis hommikul esimesena ja viimasena sõba silmale sai – kostüümikunstniku tööd teisiti teha ju ei saakski.
«Koos grimeerijaga oli filmis meie põhiküsimusteks: kes minu sopaämbri ära viis? või kus minu verekanister on?» muigab ta. «Mulle oli see kõik täiesti uus ja ootamatu väljakutse, ma polnud ju kostüümikunstniku tööd varem teinud. Stsenaariumi lugesin läbi mõnikümmend korda ja näitlejate kostüümiproovidele kulus samuti palju tunde. Enne võtete algust uurisin põhjalikult ka teistelt ametikaaslastelt, kuidas see asi käib. Mul polnud aimugi, mida see töö päriselt tähendab. Nii huvitav, kui see ka pole – selleski töös on põhiliseks märksõnaks «koostöö». Mõistsin, et mida vähem põdeda, seda lihtsam on. Ehk et mida rahulikumalt asja võtta, seda paremini kõik välja tuleb. Samuti leidsin tänu filmisuvele mitu head sõpra – loodan, et terveks eluks.»
«Lavata läheksin vist hulluks.»
Point Blankis, Londoni koolis, kus Maia end täiendamas käis, õpivad tegelikult DJ-d, aga neil on ka lauljate ja laulukirjutajate kursus. Just sinna otsustaski Maia minna pärast edukat esinemist näosaates. «Tahtsin korraks eemale, soovisin ennast täiendada ja mulle väga meeldis seal,» tunnistab naine. «Tagantjärele vaadates oli see väga hea lahendus ja isegi hädavajalik.»
Ta meenutab, kuidas kaastudengitele oma justkui muuseas Eestis käimiste tõelise põhjusega vahele jäi – keegi oli välja raalinud, et selleks oli konkursil «Eesti laul» osalemine ning finaali jõudmine ja imestamist, miks ta sellest kellelegi ei rääkinud, jagus kauaks. Selline ehteestlaslik tagasihoidlikkus üllatas mitte-eestlastest kaaslasi tõsiselt.
Õpingud kolledžis kestsid poolteist aastat ja praegu tõdeb Maia, et eelkõige sai ta sealt kaasa uue ellusuhtumise – aktsepteerida ennast ja oma loomingut sellisena, nagu see on. Samuti tööeetika – harjutada iga päev ja teha kõik selleks, et olla lavaeluks igas mõttes ja alati valmis.
Maia räägib, et just laval ja muusikas ta ennast tõeliselt välja elabki. «Lavata läheksin vist hulluks,» lisab ta. «See on koht, kus teen filtrita seda, mida tahan, ja olen, nagu tahan.»
Kriitika Maiat ei sega: «Tähtis on vaid see, mida ise tunned.»
Maia sõnul huvitus ta teiste arvamusest oma tegemiste suhtes tõsisemalt siis, kui oli oma 20ndate eluaastate alguses ja seesmiselt ebakindel, soovides teada saada, mida temast arvatakse.
Sadomasohhistlikku kirge internetist anonüümseid kommentaare lugeda pole temas kunagi olnud, küll aga on ta avanud nii mõnegi ekstra saadetud elektronkirja, mille hulk paisus laviiniks nii näosaate ajal kui ka pärast ajutist Põhja-Tallinna bändist lahkumist. Tundub ju, et kui inimene on sulle pika kirja kirjutanud, oleks viisakas selle sisuga tutvuda ning tegi kurvaks, kui selgus, et taheti lihtsalt halvasti öelda.
«Selle asemel, et selle sisusse süüvida, huvitas mind palju enam, mis selle kirjutaja enda elus valesti on. Mul on nendest kirjutajatest ääretult kahju, oleksin tahtnud kangesti vastu küsida, et kuidas ma sind aidata saan,» sõnab Maia.
Teda ennast aitavad aga just Londoni kolledžist kuidagi eriti külge jäänud tarkuseterad: kui teed asja, mida armastad, hingega, pole enam tähtis, kuidas inimesed sind tänaval vaatavad või mida su kohta ütlevad. Tähtis on vaid see, mida ise tunned, ja see kiirgab sinust välja. Ainus takistus, mis takistab su unistuste täitumist, oled sina ise.
Ise tehtud, hästi tehtud
Maia Vahtramäe rõivaloominguga sai alles hiljuti tutvuda presidendi vabariigi aastapäeva vastuvõtul Estonia teatris. Mitte et riigikogu liikmed, diplomaadid või teised tublid mehed oleksid tema šikke ülikondi kandnud.
«Kogu aur läks mu enda kleidile,» tunnistab Maia muiates. «Konstrueerisin ja õmblesin ise. Disain valmis koos Piret Puppartiga, aitasid ka Aire Brük tööstushariduskeskusest ja hea sõbranna Helen Tatrik, kellega kolm aastat rätsepaks õppisin.»
Siiski polnud pidulik kleit ainus, mis Maia käe alt selleks peoks valmis. Elukaaslasest filmimees Tanel Toom kandis küll Baltmani ülikonda, kuid lips ja sall olid Maia looming.
Diplomeeritud rätsepana suudaks Maia – tänu professionaalsele kretinismile – kiiresti öelda kõigile, kas kantav riietus meile sobib või mitte, ent ta ei tee seda kunagi, kui just ise konsultatsiooni ei küsi.
«Lisaks on mul tavapärasest väga erinev maitse,» tunnistab ta. «Jah, jälgin ja vaatan inimesi, mida keegi kannab, aga kindlasti mitte pilguga, et issand jumal, mis ta ometi selga on pannud. Kui tal on nii hea olla, pole minu asi!»
Oma ateljeed Maial veel pole. «Sest muusikuna on kogu aeg kiire,» põhjendab ta. Ometi see idee juba vaikselt küpseb.