Naistelehe peatoimetaja Merle Luik: tee tööd ja näe vaeva. Siis läheb ka armastus

«Oli,» ütlesin vastu. Ja ega rohkem tahtnudki rääkida. Olin selleks äsja nähtust liiga lummatud.

Tulime parasjagu «Tõe ja õiguse» hilisõhtuselt seansilt ja sõitsime kodu poole.

Tol ööl ei jäänud me pikalt magama. Nii palju oli rääkida. Mis raamatus oli, aga filmis mitte? Kas meie oleksime valinud näitlejateks kedagi teist? Mis raamatutegelastest edasi sai? Indrekut teadsime. Aga mis sai Marist? Ahjaa, lõpuks tuli ju veel mängu Karin! Oli huvitav öine vestlus, me polnud kaasaga vist kümmekond aastat nii pikalt kirjandusest kõnelenud. Läks korda, läks hinge see vanade eestlaste tõde ja õigus läbi kaasaegse silmade.

Ühest asjast rääkisime veel. Huvitav, et eestlane pole 150 aasta jooksul grammigi muutunud. Pöörame ajaratast kõvasti edasi ja maandume tänasesse päeva.

Naabrid kaklevad omavahel endiselt ja käivad kohut. Täiesti mõttetute asjade pärast aetakse kiusu. Kui ühe tee koduväravani läheb üle teise maa, veeretatakse kivi ette. Kui ühe koer haugub natuke liiga palju, tuleb teine ja laseb penikese maha. Võtke ette möödunud nädala ajalehed – tõesti, midagi pole muutunud.

Mehed rügavad endiselt nii, et «pole aega silmagi sügada». Pank tahab oma ja lootus, et lapsed saavad selle kõik kunagi endale ega pea elus nii palju vaeva nägema, sunnib üha rohkem rügama.

Naised sünnitavad-kasvatavad lapsi, vehivad kodutöid teha ja käivad selle kõrvalt palgatööl. Ootavad vahel natukenegi tähelepanu või kiitust, aga ei saa – mees teeb tööd. Nii need pered lahku kasvavad … Vaadake enda ümber, oma lähedasi ja tuttavaid. 

Ja kui siis ühel päeval see mitmekümneaastane pangaorjus läbi saab, istutakse kodutrepil ja ohatakse. Lapsed on laias ilmas ja keegi ei plaanigi koju tagasi tulla. Kunagisest kallist kaasast on saanud poolvõõras torisev majakaaslane. Või on tal ammu hoopis uus elu, uue inimesega. Naaber ... no selle tõpraga pole tunamullusest tülist saati sõnagi räägitud.

See on tõesti huvitav, kuidas Tammsaare sada aastat tagasi eestlase loomuse nii täpselt ära tabas, olime mehega ühte meelt.

Sel ööl jäime magama, teineteisel kõvasti käest kinni hoides.

Ahjaa. Tegelikult ei tahtnud ma üldse nii nukra noodiga lõpetada. Soovitan hoopis kinno minna ja see film ära vaadata. Puhas kvaliteetaeg. Ja kui see veel kellegi enda elu peale mõtlema paneb … on Tammsaare ilmselt rahul.