Foto: Ilmar Saabas
Ilu ja mood
24. veebruar 2019, 06:30

VANA KULD! Milliseid ilunippe on sajandi jooksul soovitanud Eesti naisteajakirjad?

Naisteajakirjad on olnud alati ilumaailma suuna­näitajad. Kuidas on muutunud nende hoiakud ja soovitused saja aasta jooksul? Heidame pilgu tagasi.

1920-1940

Aukohal seep ja vesi

1920ndate naise igapäevased ilunipid olid lihtsad: seep ja vesi, hommikuvõimlemine ja massaaž. Ka äädikat peeti au sees – isegi seebi ja veega pestud nägu tuli puhastada äädikapiirituse lahusega. Need, kelle nahk äädika vastu tõrkus, puhastasid nägu nõuannete kohaselt mandlikliide ja oliiviõlimaskiga. Äädika ja vee lahusega võideldi ka higihaisu vastu, samal eesmärgil sobis talk. Tingimata tuli kord nädalas saunas käia, seda ei asendanud miski, kuid igapäevaselt sobis ka froteekangaga ülehõõrumine.

Vistrikust näol sai lahti, tupsutades seda bensiini (!) sisse kastetud lapikesega. Leebem õpetus soovitas kanda neile meest ja nisujahust valmistatud putru, mis muutvat näonaha hommikuseks vistrikupigistamiseks pehmeks.

Töökad naised tervitasid poisipea­lõikust, mida peeti praktiliseks – juukseid on vähem pesta ja pole muret soengu pärast. Kiharaid pleegitati äädikavee, sidrunimahla ja ka vesinikülihapendiga.

Tüütu karvakasvu vastu näol soovitas ajakiri Maret habemenoa või pintsettide kõrval ka pimsskiviga hõõrumist.

PANTHERMEDIA / SCANPIX

1940–1960

Varjus naiselikkus

1940. aastal alanud Nõukogude okupatsioon mõjutas naiste huvi ilus olla üsna pärssivalt ja iluteemasid kajastati vähe. Suhtumist naistesse ja naiselikkusesse edastab hästi lõik riietumisest 1948. aasta Eesti Naisest: «Nõukogude naisele ei ole riietus elu eesmärgiks, ta teab, et kui on tarvis, on temale kauneimaks riietuseks tööülikond, milles võib asendada meest tööpingi juures, sõdurimunder, lenduriülikond ja meditsiiniõe riietus.»

Leiab siiski mõningaid väärt nippe, mis töölisnaise rikutud ilu turgutama pidid. Enam said tähelepanu käed, mis toona palju kannatasid. Näiteks soovitab Nõukogude ­Naine külmakartlike ja pragunenud nahaga käte omanikele: «Peske käsi sooja veega, millele on lisatud nuuskpiiritust 1–2 tl klaasi vee kohta. Ööseks määrida käsi kalamaksaõli või mageda ploomirasvaga.» Kes aga olid peopesade higistamisega kimpus, võisid proovida järgmist retsepti: «Segada võrdsetes osades odekolonni, söögiäädikat ja 4protsendilist boorhappelahust, millega hõõruda peopesi mitu korda päevas.» Aastal 1940 ilmub ajakirjas Maret aga kultusliku Nivea kreemi reklaam: «Kõik ise teha ja siiski omada valgeid, hoolitsetud käsi? Ja, perenaised, see on võimalik! Immutage käed enne tööd põhjalikult Nivea kreemiga, siis ei saa tungida mustus pooridesse, ega nahka kahjustada terav seebivesi.»

ILMAR SAABAS / EKSPRESS MEEDIA

1960-1970

Loomulik ilu köögikapist

Ilunippide leiutamise huvi suurenes järgnevatel aastatel kiiresti ja nii mõnigi tore soovitus haakub ka tänapäevaga. Juuste värvimiseks toodi aastal 1962 Nõukogude Naise ilurubriigis ära kahjutud taimevärvid. «Blondid värvigu juukseid kummeliekstraktiga, kuldseks kumaks sibulakoore keeduveega või ruugeks varjundiks rabarberiga. 100–200 g kummelit valada üle poole liitri keeva veega, lasta kinnises nõus 30–40 minutit tõmmata. Seejärel kurnata. Pestud juukseid hõõrutakse tõmmisega iga päev, kuni nad võtavad soovitud tooni.»

Toonitatakse, et värvitud juus vajab erilist hoolt. Pärast pesemist tuleks loputada kiharaid veega, kuhu on lisatud
1 sl äädikat või sidrunimahla. Niiskeid juukseid võib määrida spetsiaalse õli või briljantiiniga. Õhukesed ja katkenud juuksed saavad turgutust vitamiinikokteilist, kus võrdsetes osades spinati-, värske kapsa ja sidrunimahla.

Et kortse ära hoida, soovitati naistele muu hulgas suurepäraseid tulemusi lubavat leivamaski. «Selleks võetakse leivajuuretis, määritakse see paksult näole ja jäetakse sinna 30 minutiks. Segu pestakse näolt kuuma veega, loputatakse külma veega ja kuivatatakse pehme rätikuga. Isegi liiga kuiv, pragunenud ja kestendav nahk muutub selle maski kasutamisel õrnaks ja elastseks,» kirjutab Nõukogude Naine.

Dekoratiivkosmeetika kasutamine polnud auasi ja liigse vajaduseta «võtvat see nahalt loomuliku värskuse», mistõttu seda noortele naistele ei soovitatud.

Päevitusemulsiooniks soovitati segu taimeõlist, hapukoorest ja kummeliteest. Õhtul puhastati nägu nisukliivee, lahjendatud rõõsa piima ja kaerahelvestega ning hoolitsus lõppes hea öökreemiga taimeõlist, magedast koorevõist ja meevahast.

TEET MALSROOS / ÕHTULEHT

1980-1990

Meigitarbed kohustuslikuks

Alles 80ndate esimesel poolel leiab ajakirjadest soovitusi, millised võiksid olla tööl käiva naise ilurutiinid. Et hommikul pundunud silmad minkimist ei segaks, tuleb «seitsme sekundi jooksul tugevasti kulme kergitada, seejärel laud täienisti avada ja lakke vaadata,» õpetab Nõukogude Naine. Meikimine tõusis aina enam päevakorda. «Hommikune mink on vaevuaimatav, kasutamiskindel päeva lõpuni,» pannakse reegel paika. Kosmeetikatarvetest leidugu iga naise ridikülis peegel, kamm, huule- ja kulmupulk, puuder, ripsme- ja lauvärv, lanoliinpiim või kreem mingi eemaldamiseks, paberist salvrätte, lõhnaõli, küüneviil. Musti varje silmade all aitab peita hele kreempuuder, misjärel tuleb katta kogu nägu sobiva kreempuudriga, põskedele õrnalt ruuži. Hästi mõjuvat toonitud ripsmed, kuid värvitud kulmudest olevat pigem kahju kui kasu.

Juuksemoes jätkus sassoonlõikuse trend, mis aitavat mõjule loomuliku ilu ning laskvat ka kehvematel juustel näida terved ja tugevad. Tee südamesse leidis keemiline lokk, mida oli moekas teha õrna, vaid aimatavana kolm-neli korda aastas. «Mida lähedasemalt loomulikule oskame ilu järele aidata, seda kaunim,» kõlas soovitus.

80ndate lõpuks jõudsid juuksurisalongidesse ka kuulsad spiraalrullid. Et paarsada rulli pähe saada, pidi daam istuma juuksuris mitu tundi, see-eest osutus hilisem hooldus lokkis juustele väga lihtsaks: juuksed kammiti läbi, pesti ja pärast pesu määriti juustesse Orto juukseželee.

TEET MALSROOS / ÕHTULEHT

1991-2000

Mõjutused mujalt maailmast

90ndate algus on naistele vabanemise aeg. Riiulid täituvad aina enam uudse kosmeetikaga ja iluvaldkonna iidoliteks saavad välismaised staarid. Uue ajastu soengumood nõuab ajakirja Stiil sõnul juba üsna palju aega, sest tegeleda tuleb nii koolutamise, tupeerimise, lokitamise kui ka viimistlemisega. Juuksetoonides kohtab ekstravagantsust, esindatud on nii süsimust kui ka lumivalge. Inspiratsiooniks soengus ja meigis on 60ndad. Moeajakirjad kuulutasid uueks mustaks pruuni. Moodne naine jumestas end toonides, mis ulatusid beežikaspruunist tumeda ploomikarva lillakaspruunini. Eelistati näha välja loomulikult kaunid, rõhku hakati pöörama ka tervislikule toitumisele. Kümnendi suurim müüt, millest ilmselt ei loobuta siiani, oli uudis, et tselluliidist olevat võimalik lõplikult lahti saada.

Ka kodune iluravi ei kadunud kuhugi. Avastamist ootas palju uusi ja põnevaid komponente, mida «vanaema varasalv» varem ei pakkunud. Näiteks rosmariin, jujuub, võiseemnik (shea-puu), argaaniapuu, astelpaju, avokaado, basiilik. Saja aasta jooksul on Eesti naisteajakirjades kõige rohkem soovitatud ilutoimingute koostisained olnud siiski püsivalt sidrun, muna, kummel, mesi ja oliiviõli.