Marju Marynel Kuut armus Karl Lagerfeldi loomingusse esimesest silmapilgust: see on kunst!
Olin Saksamaal asuva Eesti saatkonna poolt kutsutud mingitele suurtele külalistele esinema ja ka DJ-na. Olin sellel maal esimest korda ja õnneks oli mul ka natuke aega linnas kolada ja poodidele pilk peale heita. Äkki märkasin üht pisikest butiiki nimega Karl Lagerfeld! Mul oli õudselt hea meel, sest mulle olid just tema riided ainsana nendest suurtest moekunstnikest meeldinud. Mida ma aga aknal nägin – selline unelmate talvejope! Kui seda muidugi üldse nii saab nimetada, sest see oli natuke üle põlve ja keskelt taljes, kuid sellisest materjalist ja nii huvitavalt tehtud, pluss see värv.
Läksin kohe sisse, sest teadsin, et olen lõpuks ometi näinud üht talveriietust, mis mulle tõesti nii väga meeldib. Poes oli aga pisike vanaonu, kes lahkelt naeratas, kuid tema pilk nägi ka kohe, et mina selle poe klient nüüd küll pole. Ta oli mu vastu väga viisakas ja käitus ikka nagu härrasmees. "Ma paluks seda aknal olevat “iludust" selga proovida, sest ma tahan selle kohe osta, kui paras on," küsisin ma kohe tuhinal. Ta ronis siis aknale ja võttiski selle sealt ning aitas mulle selga. See istus mulle nagu valatud! Täpselt minu jaoks tehtud – talje tõi välja ilma, et see seljas kohmakas oleks – see on kunst! See oli üleni helendava oranži varjundiga, kuid ma ei osanud materjali tuvastada. See oli juba õmmeldud nii huvitavalt.
Loomulikult nägi ka müüjaonu, et see oleks nagu mulle tehtud. Ütlesin talle, et ma võtan selle ära ja uurisin, kui palju maksab? Tema vaatas mind veel natuke ja siis ütles, et teeb natuke hinnaalandust, et see tõesti sobib nii hästi: "Teeme 700 eurot." Appi! Mul oli ainult 250 eurot! See oli veel Eesti krooni ajal ja ma ei jaganud eurodest mitte midagi. Ma ei kujutanud ettegi, et riided ja veel enam kuulsate disainerite riided nii kallid on!
Mul hakkas nii häbi ja kurb, et näen elus esimest korda midagi nii ilusat ja sobivat, aga mul lihtsalt pole raha, et seda ära osta! Onul oli ka kurb. Mul oli nii piinlik, et ei julgenud isegi poest lahkuda ilma, et oleksin midagi sealt siiski ostnud. Palusin midagi sellist, kui muidugi on, et mis jääks minu rahakoti piiridesse. Ta läks taha ruumi ja tuli sealt välja ühe kampsuniga ja see maksis 175 eurot. Võtsin selle kiiresti ära ja tänasin teda lõpmatuseni tema lahkuse ja abivalmiduse eest ning lahkusin. Oleksin nagu kadalipu alt läbi käinud ja sain ka aru, kui rumal ma siiski olen!
Tahan endale ka selliseid kõrgeid kraesid nagu Karlil endal oli. Kas Eestis keegi suudab selliseid teha?
See pole küll see mantel, millest jutt on, kuid sarnast värvi ja just helendava oranži varjundiga. Ka kapuutsiga, millest nagu kasvas välja fantastiline karv, ülipehme.
Selle siis ostsin. Tal on ilusad värvid sees ja selja vaheosad on läbipaistvad – nagu tüllist. Ma tavaliselt pruuni ei kanna ja olengi seda vast ka korda üldse kandnud. See on pakkides kägaras olnud.
Lähivaade erinevast osast
Veelgi lähemalt – kas need on mingid kivikesed ehk klaasid või pärlid, mis säravad?