MARILYN JURMANI BLOGI | Selmet teha midagi kasulikku, mõtlevad inimesed, keda võiks vihata (53)

Film on üles ehitatud nii, et teadlased ja spirituaalsed õpetajad jagavad oma kogemusi ja teadmisi sellest, kuidas keha suudab end ise ravida. Enne, kui keegi kohe naerma hakkab, siis toon filmist näite, kuidas oleme ilmselt kõik väiksena kukkunud või noaga sõrme lõiganud ja teame, kuidas kõigepealt tuleb veidi verd, siis jääb veri seisma ja haava peale tekib korp. Ühel hetkel kuivab korp pealt ära ja selle all on uus nahk. Heal juhul kaob ka arm peagi ära. Ei ole mõtet siinkohal seda näidet võrrelda suurte traumadega, kus loomulikult on vaja kirurgilist sekkumist, aga see näide on aitab mõista meie keha tarkust, mille kipume ära unustama. Just näiteks stressi tekitatud haiguste suhtes.

Mis selle filmi teeb veel minu jaoks lummavaks, on see, et vastupidiselt paljudele teistele ei tee see maha teadust. See on alati minu jaoks üsna suur turn off, kui hakatakse esimese asjana teadlasi taga kiruma. Aga kuna selles filmis on suur osa kõnelejatest kas tegevad või endised teadlased, siis olin lausa lummatud nende näidetest. Oli ka selliseid näiteid, mis panid mind veidi kahtlema, aga nii nagu ma ei hakka tuumafüüsikuga vaidlema, ei hakka ma seda tegema ka spirituaalse ravitsejaga. Ma pole piisavalt pädev seda tegema, mul puudub kogemus ja teadmised, seega ma olen vait ja kuulan. Võtan, mis vaja, ja jätan selle, mis mind ei kõneta.

Vahel ma lausa imestan, kui varmad on inimesed avaldama arvamust asjade negatiivsusest, millest nad mitte midagi ei tea. Selle asemel võiks ju rääkida nende asjade positiivsusest, millest nad midagi teavad. Ma leian, et on suur vahe, kas ma upitan end üles teisi alla surudes ja maha tehes või tõstan end üles läbi enesearmastuse.

Sattusin Perekooli foorumisse, kus keegi kasutaja (seal on ju kõik anonüümsed) oli postitanud küsimuse: "Kas teil on keegi selline tuntud inimene, et kui ta telekasse või raadiosse ilmub, siis vahetate kohe kanalit, kuna ta on lihtsalt nii ebameeldiv?".

Vau! Reaalselt? Mis toimub selle inimese peas – või veel enam, elus –, et istus laupäeva õhtul üksi või lausa kogu perega kodus ja mõtles: "Mhh, keda mina vihkan kuulsustest ja huvitav, keda kõik teised ka kuulsustest vihkavad, küll oleks põnev teada.". Mis on nii valesti läinud inimese elus, et see on see, millega ta vabal ajal tegeleb? Selle asemel, et mängida lapsega, jalutada koeraga, teha oma lemmiktoitu, lugeda raamatut või lõõgastuda vannis  vestleb ta pigem teemal, keda vihata.

Miks ma sellele teemale sattusin? Ka mina olin selles nimekirjas koos Kristel Aaslaiu, Ingeri ja meie peaministriga. Naljakas oli see, et mõtlesin esimese asjana: "Nojah, ma olen juba harjunud sellega, et mingil põhjusel olen teatud osale Eestist ebameeldiv.". Täpselt ei ole kunagi aru saanud, miks, aga okei, olen ebameeldiv. Aga siis ma vaatasin neid teisi nimesid ja tegelikult olin isegi meelitatud, et ma selles kambas olen. Ja teades 100% veendumusega kui tore ja meeldiv inimene on Kristel, siis sain õnneks lõpuks aru, et see on üks nendest kohtadest, kus tuleb öelda: "Mul on kahju, et sa nii tunned. Ma soovin sulle head ja loodan, et sul läheb elus kõik hästi.".