OSKAB RAHVAST SÜTITADA: Leino Einer tunnistab, et temalt on küsitud, kas tema kui mees, kes suudaks isegi surnud tantsima panna, on kunagi mõelnud ka matuste läbiviimisele. Veel siiski mitte.Foto: Erki Parnaku
Inimesed
13. veebruar 2019, 06:00

1000 PULMA LÄBI VIINUD LEINO EINER: inimesed on hakanud aru saama, et laristamisel pole mõtet (6)

30 aastaga rohkem kui tuhat pulma läbi viinud pulmaisa Leino Einer ütleb, et kuigi paljud abiellujad eelistavad viimasel ajal suure ja kuluka pulmapeo pidamise asemel sõita kahekesi reisile, on tal läinud suvest ette näidata ka kolm päeva kestnud pidu.

«Inimesed on hakanud aru saama, et laristamisel pole mõtet,» sedastab Leino (52), «nad mõistavad, et rahaga annab tänapäeval igasugu muidki asju teha. Olen isegi mõelnud, märgates peo peale mõttetult suure raha raiskamist: milleks see kõik? Sest kui ikka ühte pulma on tellitud kolm tippklassi bändi, et nad kõik ühe seti mängiksid, ja igaüks neist maksab kuni 3000 eurot, siis kogu selle peo ülesehitus pulma väga ei meenutagi. See on rohkem nagu galakontsert ja pulmavanem muundub hoopis konferansjeeks – olen ennastki seal üleliigsena tundnud.»

Pulmaisa on nagu kokk

Seltskondliku loomuga Leino sattus pulmaisaks koba peale. See oli 31 aastat tagasi, kui sõbra paaripanekupeole pulmaisa tulemata jättis ja Tallinna tehnikaülikooli tudeng Leino vastutusrikka ülesande enda kanda võttis. Vägesid oli ta aga harjunud juhtima juba Vene sõjaväes, kus ta vanemseersandina tervet tankiroodu kamandas – asi see siis pulmalisi hallata pole!

Praeguseks on tema käe all pidutsetud juba üle tuhande korra ja kogemusi on Leinol varnast võtta. Üht tuleb aga tunnistada: eestlastele meeldib jätkuvalt austada vanu traditsioone, endiselt röövitakse pruute ja endiselt suudavad mõned peo läbiviijad pidulisi ebameeldivalt üllatada.

Just seepärast küsibki Leino pruudilt ja peiult, kes pidu tahavad, mis on selle peo eesmärk. Kas see peaks olema nagu lemmikartistide kontsert, sugulaste kokkutulek, pruudi ja peigmehe suguvõsade tutvumispidu või lihtsalt tore üritus, mida aastate pärast meenutada? Reeglina soovitakse just viimast, kuigi kogenud pulmaisa meelest täidaks suurepäraselt pealisülesandena eesmärki ka nüüdsete sugulaste tutvumise meeleolukas korraldamine.

Leino tunnistab enesele kriitiliselt otsa vaadates, et aia taha läinud olengut ta vist läbi viinud polegi. Isegi siis, kui soe toit kavandatust kolm tundi hiljem saabus. Igatahes on ta juba ammu välja hõiganud, et kui keegi teeb temast odavamalt, aga parema peo, maksab ta vahe kinni.

«See kõlab uljalt ja ülbelt, aga sorry, kui seda asja on nii palju tehtud, siis pole enam võimalust eksida,» pole Leinos grammigi võltsi tagasihoidlikkust. «Juba siis, kui inimesed kirikust välja tulevad, on mul seltskonnast pilt selge, kelle peale mängida. Rahvas peab olema peos esimese 30 sekundiga. Olen nagu kokk, kes tuleb kohale ja teeb söögi tellija materjalist.»

Mis eestlastele meeldib

Kuna Leinolt tavaliselt «ninninännutamist», nagu ta ütleb, ei tellita, on tema korraldatud peol endiselt au sees vanade kommete järgi talitamine, mis eestlastele endiselt lõbu pakub. Olgu siiski kohe öeldud, et arusaadavatel põhjustel ei saa ta kirjeldada üksikasjalikult kõiki oma pulmapeo pidamise teadmisi ja oskusi. Kuid midagi ikka.

Näiteks soovitakse, et pulmarong kindlasti teeäärse kurepesa juures peatuks. Kui paaril lapsi pole, seotakse lint, millele kirjutatud paari nimi, ümber pesa toetava posti ja mida kõrgemale peig seda ronides viia suudab, seda parem. Seda kiiremini pisipere majja tuleb. Ning kui ta ümber posti veel mitu tiiru linti suudab köita, on lapsukesi rohkemgi siginemas. Igatahes peab see kõik olema Leino meelest lavastatud ja läbi viidud nii, et ka pulmarongi viimasest autost viitsitaks välja ronida, saamaks teada, mida see Leints jälle välja on mõelnud.

Nime ärasaatmise rituaal on taas midagi, millest noorpaarid loobuda ei soovi. Üks paariheitjatest saab ju nüüdsest uue nime, millega ehk kogu edaspidine elu elada, ning see toob suuri muutusi – alustades kasvõi allkirjast.

Enamasti võtab mehe perenime naine, kuid on ka vastupidiseid juhtumeid ning vastavalt sellele kirjutatakse valmis vana nime hüvastijätukiri, mis, kui isa elus, ulatatakse temale, kallistatakse teda ning peetakse maha liigutav kõne. Et nüüd on kirja üleandja ellu tulnud poiss või tüdruk, keda kõnepidaja peab kallimaks kui oma perekonnanime ning palub luba lasta oma vana nimi sinna üles, pilve peale. Kirjatuvide, õhupallide, vette visatavate pudelitega Leino ei tegele – tema saadab vana nime taevasse ilutulestikuraketiga, sest see on efektne ja jääb kõigile kauaks meelde. Seda enam, et hüvastijätukiri rebitakse tuhandeks tükiks, mida keegi kunagi enam kokku liimida ei suuda. Lisaks tekitab kogu protsessioon hardushetke, mis lõbusale olemisele vaheldust toob.

Pulmapeo käigus tänatakse kindlasti ka vanemaid, mis härdameelsematel pulmalistel pisara palgele toob. Sellega seoses süütavad ämmad suure peoküünla, mida noorpaar tulevikus oma igal pulma-aastapäeval taas põletama hakkavad. Leino soovitab neil edaspidi endast ja küünlast ka selfi teha – siis hea hiljem vaadata, kuidas küünal ja selle põletajad aastatega muutunud on.

Tunne oma külalisi

Eestlastele on meeltmööda nn ametinimetuste jagamine. Pidulised saavad kaela medalid, millele kirjutatud tema amet – kes on «kibekarjuja», kes «tantsulõvi», «kellamees» või «turvamees». Põhimõtteliselt määrab ametinimetuste saajad pruutpaar. Kehvasti on siis, kui paar oma külalisi tegelikult ei tunnegi ja medali saab kaela inimene, kes turvamehe kohustustesse uimaselt suhtub, või tantsulõviks satub inimene, kel kõndimisegagi raskusi, üldse tantsida ei oska või pole vallaline. «Pitsat» on, muide, vannutatud amet mõnele vallalisele naissoost pulmalisele, kes igale teisele ameti saanule oma punaseks värvitud huultega põsemusi annab.

Ja nii, nagu on endiselt aktuaalne pruudipärja mahamängimine, on seda ka pruudirööv ning on piinlik, kui turvamehe ameti pidaja toimuvasse täieliku ükskõiksusega suhtub. On ette tulnud ka vastupidist – märganud, et röövitud pruut on paadiga juba järvele viidud, viskas üks piduline pintsaku seljast ning sööstis pruuti päästma. Respekt!

Leino ise on viibinud pulmas, kus tiitliteks pandud ka «mökitaja» või «nohhitaja», kelle ülesandeks on kas pidevalt kitsehäält teha või hüüda: «Noh, võtame siis selle peale!»

Maitselageduse tipp

Kui kruustangide vahele pistetud banaani suuga koorimine ja söömine ilmutab pulmamänguna selget taandumistendentsi, siis ikka ja jälle on kuulda näiteks lusikamängust. Selle nilbe mängu ajal pistetakse riiete alla lusikas, mida siis erinevaid moodusi kasutades üritatakse lõpuks kehast eemaldada.

Leino on tänu fotograafidele kuulnud ka vanemast kõhukast pulmaisast, kes šokeeris kogu seltskonda mänguga, millega ta peoõhtu avas. Vanamees koukinud taskust bravuurikalt kummikinda, selle rahva ees täis puhunud ja sidunud siis lehma udarat meenutava moodustise enda vöökohale, täpselt suure õllekõhu alla.

«Lugupeetud pruut!» hüüdnud ta. «Ainult nüüd ja praegu on teil võimalus esimest ja võib-olla ka viimast korda pulmaisa ennast lüpsta!» Muidugi läks pruut ja tõmbas paar korda «nisast», kuid tuju oli rikutud. Jah, algul ajas olukord ka publikut kogu oma nõmeduses naerma, kuid pruut uppus pärast lüpsmist pisaratesse.

Venelased juurutavad eesti kombeid

Kogenud meelelahutaja Leino kinnitab, et tänu kogemustele on tema võimeline igast olukorrast auga välja tulema. Kalamarja või alkoholi rohkus või tuntud bändi esinemine ei mängi siin mingit rolli – tema karjääris on ette tulnud isegi täiesti alkoholivabu paariheitmisi.

Ja muide, on veel üks huvitav trend. Eestis elavad venelased soovivad üha enam tähistada pulmi just eesti kombeid silmas pidades. See tekitavat muulaste seltskonda lõbusat elevust ja Leino on veendunud, et neile läheb väga korda ka pulmaisa suust kostev laheda aktsendiga vene keel. Tema sõnul ei ole venelaste peod eestlaste omadest sugugi pillavamad või suurejoonelisemad.

«Aga kui ikka vene inimese südame oled võitnud, siis ta sööb sul käe pealt. Nad tulevad ja tänavad sind siiralt, erinevalt eestlastest, kes pigem kiruvad ja vannuvad oma kehva elu,» tunnistab mees.