HELENI BEEBIBLOGI | Ma ei ole inimene, kes kilkaks teistele täiskasvanutele, et lasime suure puuksu

Kas olete märganud, et kui pöördute mõne beebi poole, läheb hääl iseenesest kõrgemaks ning toon laulvamaks? Või äkki käib mõnele räigelt närvidele, kuidas beebiemme kilkab: „Oi, meil tuli täna üks hammas”, „Meil läks süda pahaks” või „Meil tuli väga suur kaka püksi.” Nagu ema ja beebi oleksid koos püksid täis teinud.

Kindlasti on selline ninnu-nännu kõigile tuttav, aga miks on see beebile vajalik? Enne lapse saamist olin mõelnud, et mina ei viitsi mingit kutu-plutu keelt kasutada ning räägin beebiga nii, nagu asi on. Endale üllatuseks tabasin end ühel hetkel instinkti ajel heliliselt ütlemas „Paneme su kätu käisesse.” Minu kogemus näitab, et looduse poolt on beebidega teistmoodi rääkimine kaasa antud teatud põhjusega. Tegemist on inimese instinktiivse keelega beebidega suhtlemiseks. See on looduse oma keel, mis esineb kõikides inimkeeltes ehk hoidjakeel (inglise keeles baby talk).