Madis Räästas 3. veebruar 2019 12:15
Ma siis vaatasin "Radarit". Oh, Issanda loomaaed on suur on sinna mahume me kõik. Ma ei tea isegi, kust alustada...

Ma siis vaatasin "Radarit". Oh, Issanda loomaaed on suur on sinna mahume me kõik. Ma ei tea isegi, kust alustada...

Kellelegi ei meeldi, kui tema kohta halvasti räägitakse. Eriti kerge on endast ohver ja kannataja teha. Näpuga teiste peale näidata, süüdistades neid enda kiusamises ja mõnitamises. Aga selle peale ei mõelda, et miks inimesed loobivad pasaga. Siin on lihtne vastus. Kõik saab alguse kodust - meie endi käitumine, sõnavõtt või teod on esile kutsunud sellise emotsiooni, et teised tunnevad vajadust end välja elada meie endi suunas. Jah, pahameele väljendamiseks on viisakamad võimalusi, kuid kahjuks meie matsimeelsuse juures ei oska me vastavalt käituda. Ütleme otse nii välja nagu sülg suhu toob - kõik on nii võigas ja halastamatu. Ja sellisele käitumisele lisab õli tulle ja annab innustust, kui leitakse endale mõttekaaslasi. Jääbki mulje, et taoline materdav suhtumine on aktsepteeritav. Seltsis segasem nagu öeldakse. Tulemusena nutame end patja ja oleme depressioonis. See kõik on tegelikult tingitud me iseenda käitumisest. Ega palki oma silmas ei näe ju keegi. Kuid siiski, kuskil peab piir olema, mida teisele öelda.

Üks asi on kriitika, teine laim ja kolmas vihakõne. Aga mida kuidas võtta? Minu "fännid" lihtsalt laimavad mind sõltumata tegelikult mu sõnadest. Nad on nostalgias kinni ja näevad suhtuvat minusse ainult ühtemoodi. Kas te teate, kui palju kommentaare on kõlbmatuks märgitud?

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad