„Minu töö saab olema selles, et mul saab olema palju lapsi.“

Kui kellegi kohta öelda «väekas naine», siis rakverelanna Amino Põldaru on selle tiitli täiega ära teeninud. Keerulistes oludes kasvanuna on temast saanud erakordse hingejõuga inimene, kes igal laupäeval abivajajatele oma kodukoguduses vabatahtlikult suppi või mõnd muud rooga pakub.

Leemekulpi hakkab Amino (57) liigutama vahel juba reede õhtul – oleneb, mis järgmisel hommikul etteandmisele läheb. Hapukapsasupiga peab igatahes alustama juba reedel, makaroniroog kanaga nii palju aega ei võta. Talvel on sööjaid rohkem, suvel vähem ja kõhtu saabuvad täitma need, kel oma kööki, õigemini kodu polegi. Või kui ongi, ei tule nad piskuga majandamisel kuidagi ots otsaga kokku. Oodatud on kõik, kes soovivad sama seltskonnaga koos olla. Kui varasematel aastatel oli sööjaid kuni neljakümne ringis, siis praegu valmistab Amino toitu kuni veerandsajale inimesele. Justkui oma lastele.

Seltskond on läbi aastate suuresti muutunud. Mõni on pääsenud hooldekodusse, mõnda lihtsalt pole enam – üle nelja-viie aasta tänaval tavaliselt vastu ei pea. Allakäik on uskumatult kiire ja Amino sõnul ei hooma elu hammasrataste vahele jäänud enam ümbritsevat päris adekvaatselt. Elatakse päev või isegi hetk korraga, sest tulevikule ei jaksa mõelda.