MARILYN JURMANI BLOGI | Digielu korrashoidmine on nii aeganõudev, et ei jõua isegi koristada ega sõpradega kohtuda (16)

Kui ma olin väike, siis oli mul filmiga fotoaparaat. Kuna fotode paberile ilmutamine maksis päris palju raha, siis mõtlesin alati mitu korda, enne, kui mingi foto klõpsasin. Nüüd palun Jannot, et ta teeks minust ühe pildi, aga saan alati vähemalt kümme pilti. Lisaks salvestab iCloud (pilveteenus – toim.) kõik asjad, mis on mu telefonis, automaatselt ka arvutisse ja kuhugi hõljuvasse internetti, mille olemasolust on veel raskem aru saada kui päikesesüsteemist, bioloogiast või jumalast.

Igatahes võtsin nõuks teha oma digitaalne elu puhtaks ja see on košmaar. Kõikide piltide ja äppide korrastamine telefonis ja arvutis võttis mul aega mitu päeva. Ja lisaks on arvutis veel download folder (allalaetud failide kaust – toim.), kuhu olen täiesti valimatult tõmmanud kõik arved, kooli materjalid, fotod ja veel mingid lepingud. Loomulikult ei ole ma neid kohe pannud õigetesse kaustadesse, seega pean hakkama neid nüüd ükshaaval sorteerima. Väljend 'infoajastu' hakkab mulle kohale jõudma just selles vormis, kus infot ongi nii palju, et pole ime, kui ma ei jõua sõpradega kohtuda, tuba koristada või korralikult süüa teha, sest digitaalse elu koristamine on aeganõudvam kui kolmekordse maja korrashoid.

Lisaks sellele on mul olnud kokku umbes kuus arvutit, kuhu olen aegade algusest samamoodi lihtsalt kogunud pilte, laulusõnu, luuletusi, dokumente jms. Iga kord, kui olen saanud uue arvuti, siis olen lihtsalt kogu info pannud välisele kõvakettale ja selle sinna unustanud.

Mäletan, kuidas mitu aastat tagasi pärast vanaisa surma avastasime, et tal oli riidekapis avamata karpides kümneid triikraudu. Loomulikult olid need nii vanad mudelid, et nendega pole tänapäeval enam midagi teha. Aga ta oli need igaks juhuks alles hoidnud. Vahel norin nüüdki oma vanaema, et ta hoiab igaks juhuks alles erinevaid laadijaid, millega pole midagi peale hakata, sest neid telefone enam ei toodeta. Imetledes oma kolme välist kõvaketast, mis on kõik täis dokumente 2000. aastate algusest, saan aru, et see ei erine minu vanavanemate asjade alles hoidmisest. 50 aasta pärast võivad minu lapselapsed naerda ja vaadata neid kõvakettaid, mida ilmselt ei saa siis enam isegi arvutiga ühendada, sest arvutid asuvad näiteks meie silmamunade sees. Ilmselt nad viskavad need lihtsalt ära ja me ei saa kunagi teada, et võib-olla oli seal peal mingi eriti tore foto minu lapsepõlvest. Sest ma ei viitsinud õigel ajal neid ära sorteerida ja kaasaegsematesse vidinatesse salvestada.

Siiani kahetsen, et mul kadusid ära kassetid, mis olid täis põhikooli ajal salvestatud intekaid ja jutustusi. Varsti ilmselt pean kahetsema ka seda, kuidas mu algklassides videokassetile lindistatud koduvideo muutub kasutuskõlbmatuks, sest ma ei suuda teda kuidagi ümber lindistada arvutisse. Sinna juurde juba ammu kasutud flopid, kuhu salvestasin fotosid oma kõige esimesest arvutist. Nendega olengi juba hüvasti jätnud.

Ehk siis kutsun kõiki üles – tehke oma digitaalne elu korda! #digipuhtaks