Nagu igal talvel, jagunevad ka tänavu eestlased kahte leeri. Ühed naudivad lund ja veedavad iga vaba hetke lumises metsas mütates või suusarajal. Teised, kes pelgalt lumememme pilti nähes kampsunihõlmad koomale tõmbavad, väristavad aga õudusest õlgu ja hakkavad naeratama alles siis, kui tänavatelt on viimanegi lumemütsak kaduviku teed voolanud.
Nagu igal talvel, jagunevad ka tänavu eestlased kahte leeri. Ühed naudivad lund ja veedavad iga vaba hetke lumises metsas mütates või suusarajal. Teised, kes pelgalt lumememme pilti nähes kampsunihõlmad koomale tõmbavad, väristavad aga õudusest õlgu ja hakkavad naeratama alles siis, kui tänavatelt on viimanegi lumemütsak kaduviku teed voolanud.
Kuigi tavaliselt hindan erinevaid arvamusi, sest ühesugused inimesed muudaksid ilma liiga halliks, siis talvesse suhtumises ei suuda ma järeleandmisi teha.
Kuulun nimelt esimeste hulka. Seepärast mõtlen ikka, kui raske võib olla neil teistel. Nende elus ei tundugi olevat muud, kui Pipi sõnu appi võttes kuhjaviisi igavat tööd, pentsikud riided, konnasilmad ja kumminaalmaksud.
Edasi lugemiseks:
Tellimus olemas? Logi sisse