MARILYN JURMANI BLOGI | Teismelised oleks oma arengus jäänud nagu 7aastaste tasemele (64)

Võin liialdamata öelda, et olen saanud sadu kui mitte tuhandeid kirju (mul ei ole energiat, et neid kokku lugeda) alaealistelt ja ka täisealistelt, kes räägivad oma kogemustest lapsepõlves. Nad räägivad neis kirjades, kuidas neid on kas ära vägistatud või on sugulased neid käperdanud või lihtsalt libuks, paksuks vms sõimatud. Õieti pole selle loo juures lihtsat mitte midagi. See on kurb, kuna need kõik teod on jätnud inimestesse suure jälje, mis kriibib, kraabib, veritseb ja karjub nende tüdrukute ja naiste hinges.

Ühe käe näppudel saan kokku lugeda need kirjad, mille on saatnud poisid või ka tüdrukud, kes viitavad, et poisid pole ainsad ahistajad ja tegelikult juhtub poistega neid samu asju. Ma olen selles täiesti kindel, muidugi. Maailm pole kunagi nii must-valge, et saaksime näpuga näidata ühele ja ainsale süüdlasele. Kuid fakt on see, et neid kirju kirjutavad mulle tüdrukud ja enamasti poistest. Miks see nii on? Kas poisid ei julge rääkida? Või on see kurb tõde, et 99% seksuaalkuritegudest juhtubki ainult tüdrukutega?

Ma ei tea, mis on selle põhjus ja ma soovin väga, et neid lugusid oleks vähem, aga paraku see nii pole. Võid minna minu Instagrami ja vaadata #eionei story'sid, siis näed ka ise, millest räägin. Olen avaldanud lood tüdrukute loal anonüümselt ja muutmata kujul. Tüdrukud ise tahavad jagada, kuna nad loodavad, et teistega nii ei juhtu. Tegelikult me, naised, tahame oma südames kokku hoida. Ma ei tea, mis siin maailmas on nii valesti läinud, et me ei julge oma kõrval seisvale tüdrukule appi minna.

Hiljuti rääkisin sel teemal Jannoga, kes ei saa aru, mis tunne on mul üksinda õhtuti koju jalutada. Ta on kaks meetrit pikk ja räägib tihti, kuidas talle väga meeldib pimedatel ja tundmatutel tänavatel uitada. Eriti reisides.

Kui mina pean jalutama 15 minutit läbi vanalinna Balti jaama, surun võtmed taskus tugevasti pihku ja harjutan mõttes lööki jalgevahele. Ise samal ajal pidevalt otsides, kustkaudu oleks kõige parem jooksu pista. Ei ole vahva. Vahva oleks tähti vaadata, kuid mu enesekaitse refleks ja kogemus on õpetanud, et peab valvel olema.

Teiseks on naistel ilmselt loomu poolest suurem empaatiavõime. Võib-olla lööb neil emainstinkt välja, kui näevad, et kellelegi tehakse liiga. Poistel ilmselt löövad välja vaid hormoonid. See kõik oleks okei, aga tänu internetile ja nutitelefonidele on tekkinud olukord, kus saabki üksteisele si*asti öelda nii, et ei pea kunagi teisele päriselt otsa vaatama. Seega ei pea kunagi nägema ka seda, kui haiget sa oma lausetega teisele teed. Ja ilmselt ei saagi nii normaalne empaatiavõime välja areneda.

Noored on oma arengus jäänud justkui alla seitsmeaastase lapse tasemele, kus kogu maailm keerleb nende ümber ja teiste emotsioonidest on keeruline aru saada. Võimalik, et see on ka aeg, mil saadi esimesed nutikad läpakad, mis hakkasid asendama lapsehoidjat ja kahjuks ka vanemaid ning sõpru. Sest vanemad peavad järgmise tutika mudeli jaoks raha teenima ja sõbrad istuvad oma tahvlis, seega välja keegi niikuinii ei tule. Ja kui ka tulevad, siis lihtsalt selleks, et õues koos telefonis istuda ning vaadata tobedaid videoid, halba eeskuju pakkuvaid streamer'eid, scroll'ida Tinderit (jah, kirjadest selgub, et ka 13-aastased kasutavad Tinderit) või saata Messengeris kellelegi solvanguid.

Paar päeva tagasi sõitsin trammiga, kui kaks (arvan, et umbes 13-aastast) kutti laiutasid esimestel toolidel, blokeerides nõnda reavahe, ja vaatasid mingeid videoid, heli üle trammi möirgamas. Samal ajal rääkisid nad juttu, kuid ei vaadanud kordagi teineteisele silma. Ma ei kuulnud, mida esimene kutt küsis, aga kuulsin selgelt, kuidas teine kutt talle vastas: “Ma pean seda raamatut lugema, sest mu ema on mingi haige v*rdjas.”.

Siis nad väljusid ja elu läks edasi.