Helen ja CarmenFoto: Erakogu
Helen Kõpp 12. jaanuar 2019 12:00
Kui ma esimene kord oma sünnitusest blogisin, olin täiega õnnelik, et lõpuks kõik hästi lõppes, ning traumeerivaid asju hoian ma enese teadmata enda sees pikalt peidus. Seetõttu ma polegi pikemalt rääkinud seda karmi poolt sünnitusest, milleks oli sünnitamine järelvalve ja toetuseta haigla eelsünniosakonna koridoris. Siiski olen väga tänulik kõikidele headele töötajatele, kes sünnitustoas, ning ka hiljem, minu ja Carmeni eest hästi hoolitsesid!

Kui ma esimene kord oma sünnitusest blogisin, olin täiega õnnelik, et lõpuks kõik hästi lõppes, ning traumeerivaid asju hoian ma enese teadmata enda sees pikalt peidus. Seetõttu ma polegi pikemalt rääkinud seda karmi poolt sünnitusest, milleks oli sünnitamine järelvalve ja toetuseta haigla eelsünniosakonna koridoris. Siiski olen väga tänulik kõikidele headele töötajatele, kes sünnitustoas, ning ka hiljem, minu ja Carmeni eest hästi hoolitsesid!

Koostasin omale rasedana sünnitusplaani. Plaanisin tuhude ajal vannis mõnuleda, aeg-ajalt seljale dušši lastes, ning palli otsas hüpates. Plaanisin kuulata telefonist rahustavad dubstep-muusikat ja mingil hetkel saada selga rahustava epiduraalisüsti. Ilmselgelt on see kõik võimalik ainult sünnitustoas, mimtte kuskil mujal. Ma ei arvanud, et sünnitus täpselt plaani järgi kulgeb, kuid ma ei osanud arvata ka seda, et ma beebi peaaegu kuhugi haigla eelsünniosakonna tualetipotti sulpsatan. 

Minu lugu algas sellest, et mul hakkasid looteveed õrnalt nirisema. Kuna sünnitegevus polnud veel alanud, saadeti mind koju, et tuleksin 12-tunnise ooteperioodi järel tagasi veeni antibiootikumi saama. Läksin rõõmsalt tagasi ja mind kirjutati ilusti eelsünniosakonda sisse. 

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad