Inimesed

Kristiina Alliksaar: «Ma ei ole kordagi tundnud, et olen naisena vähem võrdne.» 

Dagmar Reinolt, 13. juuli 2016 08:00
Foto: Daisy Lappard
Viljandi Ugala teatri juht Kristiina Alliksaar on mitmekülgne tegus inimene täis sära ja väge. Ta juhib teatrit, tantsib revüütantsutrupis ja tohib isegi bussirooli istuda.

«Siin, Viljandi kodus, ei ole võimalik olla halvas tujus. Ei saa olla nii, et avad hommikul silmad, vaatad järvele ja oled kehvas meeleolus. Kui ööbikud täiest südamest akna taga pingutavad, kuidas saan mina siin pahane olla,» ütleb Kristiina välja ilusa tõe. «Istud, kuulad ja lased neil olla.»

Kristiina peab seda maja ja Viljandit «oma kohaks». «Küllap on igal pool võimalik neid kohti leida, tuleb lihtsalt otsida,» leiab naine. «Ma usun paikade väge. Iidne hiiekoht loob minus teise tunde – vanad pühakohad on minu jaoks väga olulised.» Kristiina kinnitab, et ka tema kodu on kindlasti ehitatud veidi omamoodi kohale. «Ma tunnen, et siin on väge. Selle kodu köögis on maailma nii palju paremaks tehtud. Poliitikud, näitlejad, muusikud, ärimehed, ravitsejad avanevad selle laua taga kuidagi teisiti ja arutavad üheskoos maailma asjade üle. Siin on mingi teine aura.»

Tõeliselt laisk inimene!

<

Oma töö kohta ütleb Kristiina, et stress on alati, aga temal on inimesena üks selline loomuomadus, mida ta varem häbenes ja kuidagi tagaplaanile jättis, nüüd aga sageli hoopis kasutab. «Ma olen tõeliselt laisk inimene ja see mind päästab. Kui on võimalus, võtan aja maha, joon teki all teed ja loen raamatut.» Kristiina nendib, et oskab vist olla nii, et ennast katki ei tööta. «Kui mul on rohkelt tööd, suudan seda teha palju ja kirega. Kui on vähe, ei tee ma midagi. Mulle meeldib, kui on palju väljakutseid, ka see ehitusperiood praegu teatris ja ajutises majas olek sobivad mulle.» Muu hulgas kinnitab Kristiina, et on see õnnelik naine, kes ei tea, mis asi on peavalu või üldse valud. «Rasketes olukordades aitab mind uni. Kui ma saan oma kaheksa tundi magada, siis on kõik hästi. Kui keha annab kuskilt veidi tunda, siis tuleb aeg maha võtta.»

Lühikesele ametis oldud ajale vaatamata ei tunne Kristiina ennast kuidagi noore ja naiivse juhina. «Kui käin teatrijuhtide koosolekutel, ei ole ma kordagi tundnud, et olen naine ja seepärast kuidagi vähem võrdne. Ma tunnen end selles positsioonis ja seltskonnas väga hästi. Kui ma millestki aru ei saa, siis küsin. Hindan ka ise inimeste puhul pigem seda, et nad küsivad, mitte ei karda jätta küsides rumalat muljet ning teevad seetõttu vea, mida oleks saanud vältida.» Kristiina on veendunud, et ka mehed ei tea paljusid asju, nad lihtsalt julgevad ehk rohkem küsida.

Võib kasvõi linnaliinil bussi juhtida

Ometi pole Kristiina ju alati teatridirektor olnud. «Ma olen pärit väiksest armsast Olustverest, aga gümnaasiumis käisin Viljandis. Kuna lõpetasin Jakobsoni gümnaasiumi majandusklassi, saime kohe Tallinna kõrgema majanduskooli teisele kursusele. Vahepeal toimus reform ja sellest koolist sai TTÜ osa, seal lõpetasingi ärijuhtimise,» teeb Kristiina kiire ülevaate. Pärast seda töötas naine BDG Kontserdis. See sattus ajale, mil Eesti oli võitnud Eurovisioni. «Ma tahtsin kohutavalt selles kõiges kaasa teha. Sõprade kaudu kõik õnnestus, töötasin aasta BDGs ja saingi osa Eurovisioni korraldamisest.»

Kui Viljandis avati kultuurikorralduse eriala, viis juhuste jada Kristiina sinna õppima. «Pärast seda tundus, et ikka on vähe, ning astusin muusika- ja teatriakadeemia magistriõppesse kultuurikorralduse erialale.» Tundub päris pikk ja keeruline koolitee, kuid see pole kaugeltki kõik. Sel kevadel lõpetas naine Vana-Võidus kutsekooli. «Läbisin kutseõppe ja tegin endale bussijuhiloa. Nüüd on mul lõpuks ometi ka kutse leitud – ikkagi juhtival töökohal,» naerab ta. «Kakskümmend tundi praktikat ja kõvasti teooriat ning võin viiekümnekohalise bussiga kasvõi Tallinnas linnaliinil sõita.»

Igav Kristiinal juba ei hakka – ta õpetab ka osakoormusega kultuuriakadeemias, annab oma panuse Viljandi volikogu kultuurikomisjonis, jõuab muusikaviktoriinile ja käib mälumänguõhtutel. Talvel sõidab ta lumelauaga ega jäta siis kasutamata ka Viljandi järve mõnusid, sest naudib väga uisurada.

«Üks kirg on mul veel – tantsimine. Siin Viljandis on ka selleks suurepärane võimalus. Meil on Ugala revüütantsutrupp, kus tantsib kümme naist, inspitsiendist turundusjuhini. Kaks kuni kolm korda nädalas teeme tantsutrenni, käime isegi esinemas ja võistlemas,» räägib Kristiina õhinaga. «Tantsimine on väga «minu». Suveks trennid lõppesid, algavad uuesti augustis, aga juba me suhtleme oma trennikaaslastega, et peaks ikka veidi liikuma saama, sest mul tantsujalad juba nii sügelevad,» naerab ta.
Daisy Lappard

Kui õiged silmad otsa vaatavad ...

Kristiina on Viljandi üle väga uhke. «Viljandi on ilus, sel on eriline vägi. Siin on väga palju mitmekesist elu ja kultuuri. Ma pole kordagi tundnud, et oleksin näiteks võrreldes Tallinnaga millestki ilma jäänud,» sõnab ta veendunult. «Ma ei välista loomulikult, et elan ja töötan millalgi kusagil mujal, kui elu nii viib. Mulle meeldib aeg-ajalt ära käia, kasvõi reisil. Eemalolek aitab pea selgeks saada ja enam väärtustada seda, mis meil siin on. Ma ei ole kordagi tundnud, et see, et olen just Viljandi Ugala teatri juht, teeks mind kuidagi nõrgemaks või vähem oluliseks, vastupidi, palju vägevamaks. Ugala on väga hea teater ja Viljandi jääb moel või teisel alati mu koduks.»

Kristiina ei eita, et praegu on teater tema elu. «Teater neelab, see on selge,» ütleb ta. «Kui sinna lähed ja näpu annad, siis oled sellele pühendunud, kui valid teatri, siis elad seal. Minu elu on läinud nii, et mul ei ole lapsi ja ma olen hetkel ka üksi. Ju siis on praegu nii vaja.»

<

Kristiina käest on küsitud, kas ta teeb nii palju tööd, et ellu muu ei mahugi. «Mina ise olen pigem siiski seda meelt, et kui õiged silmad otsa vaatavad, küll siis ka see ruum tekib. Mul on endaga hea olla ja see on kõige olulisem,» ei näe naine üksiolekus probleemi. «Endaga rahulolu on väga oluline. Olen õppinud hetke eest tänulik olema ega arva, et minu õnne valemi saaks täielikuks teha keegi teine. Prioriteedid ajas muutuvad ja elus peab olema tasakaal.»

Samal teemal

13.05.2020
Vanemuise teatri juht Kristiina Alliksaar: „Kriisis jäävad ellu need, kes suudavad kohaneda.“