Marika Korolev: sel aastal täitus minu ammune unistus

"Eelistan lapsepõlvest kaasa antud mõtet, et las kuused naudivad jõulurahu kusagil sügaval metsas ja sirguvad kunagi suurteks puudeks," ütleb armastatud näitlejanna ja riputab pühade ajal ehted külge hoopis sidrunipuule.

Sel jõulukuu õhtul on maa jälle vähesest sadanud lumest puhtaks sulanud, asfaldilt peegeldub vastu must jää, kuid Tallinna südalinna lähedasel tänaval, kuhu ühistransport ei käi, valitseb vaikus nagu kusagil külas. Eramute akendes säravad tuled – on töölt koju jõudmise aeg – ning maja, kuhu Naistelehte oodatakse, näib teiste seas lausa idüllilisena. Teise korruse aknast paistab, kuidas pereisa väikest last süles hoiab, esimese korruse uks ja värav lähevad aga justkui iseenesest pärani, hundikoer tervitab ning perenaine kutsub viibates lahkesti sisse.

Nagu külalislahke pereema ikka, paneb Marika lauale poti äsja valminud boršiga. Pooleteiseaastane Ramses, väga rõõmsameelne poiss, tatsab laua all ja juba tuleb koolist ka teismeline Raul, kes natuke väikevennaga mängib ja siis oma tuppa õppima sulgub.