Madis Räästas aka Baari-Madis
Anu Saagim 16. detsember 2018 11:42
Ja ongi aasta lõppemas. Veel on jäänud paar nädalat ostuhullust, ummistunud parklaid, stressis müüjaid, kui ka ostjaid. Ostukeskuste jõulumuusika on südame pahaks ajanud juba oktoobrist. Müüjate tülpinud näod ja pingutatud naeratus suunurkades, kui hiline šoppaja küsib veel kingisoovitusi oma ämmale ja äiale. Väsinud mammad-papad, kes ei suuda lapse kirjast päkapikule välja lugeda, missuguse lelulugu on tema soovi taga, murelike nägudega mänguasjariiulite vahele eksinud tädid-onud.

Riiuleid vaadatakse lootusetu pilguga, sest silme eest on kirjuks läinud. Meeleheitest haaratakse kaasa mida iganes, mis veel poodi vedelema jäänud. Pakkimisteenuste lettidel on veel viimased paelajupid ja kinkekotid. Krigistakse hambaid, sest ükski särav pakkepaber enam ei sobi. Teenidajatel on näpuotsad villis. Hingerahu toob vaid teadmine, et kohe, kohe on see pöörane trall läbi.

Pika anumise peale laseb turvamees viis minutit enne sulgemist higiseks tormanud hädalise poodi, kes lubab vaid pudeli veini, seaprae ja paar piparkooki haarata. Ka gurmeeletid haigutavad tühjust. Ainult viimased kuivanud grillvorstid ootavad päästmist ning alkoosakonnas naeratab suur tühjus. Mõni üksik Monstõrskaja Isba seisab veel vapralt riiulis. Küpsiste osakonnas on järel ainult puru ja piparkoogi lõhn. Kassapidajad tahaks tüütu päkapikumütsi, mida nad kandma on sunnitud, nurka visata ja koju glögivanni suplema minna. 

Restoranidesse ei mahu, sest absoluutselt kõigil ettevõtetel on jõulupeod. Usinaid töösipelgaid tänatakse tubli töö eest ning jagatakse salapäraseid ümbrikke. Pidulised püüavad ülemuse ees viisakaks jääda, kuid alati suudab keegi õnnetu õhtusöögist tsirkuse korraldada. Raamatupidaja vaatab nördinult oma väikest boonust, luristab pettunult majaveini ja imestab, kui palju on juhatus peo alla raha matnud, samas töötajatele nii vähe kinkinud. Sekretär rõõmustab, et direktor on oma naise koju jätnud ning tal on võimalus pisut kurameerida, ilma et keegi pahaks paneks. Nagunii teavad kõik sellest kontorituvikeste armuloost. 

Ülemus ise lööb nähtamatu arvelauaga pudelid ja kokteile kokku ning hakkab vaikselt juba kahetsema, et lubas avatud-baari kogu õhtuks. Tal pole aega armuvalus sekretäri jahtida, vaid tahab end lõpuks klaasikese õlle taga mõnusalt tunda ning lipsu lõdvaks lasta. Tervitusjoogi ajal kolleegid veel naeratavad omavahel sõbralikult, aga kui juba konjakit magustoidu kõrvale valatakse, suudetakse oma deemonid välja lasta ja südamed puhtaks rääkida. Oh, seda hommikust ahastust ja pusle kokkupanekut – mis eile juhtus, kus ma praegu olen, kuhu on kadunud mu sall, mida seal Kopli reivil sai kantud, jne.

Meediast muud ei leia, kui kokkuvõtteid käesolevast aastast. Kes oli võidukas ja kes kibe kaotaja. Igal raadiosaatel on oma aastahitt, igal ajalehel oma aasta nägu ja tegu, kuid mis kõigil ühine – keegi ei jäta USA presidenti puutumata. Ajakirjanikud püüavad meeleheitlikult leida kirssi tordil ning meenutavad mahlakaid sündmusi, mis on jätnud sügava jälje maailma ajalukku. Ajalehed püüavad eksklusiivselt müüa oma uudislugudega sama jama, mida kõik teisedki väljaanded. Võidab see, kelle kokkuvõtlik pealkiri tekitab kõige rohkem hirmu ja ahastust. 

Üsnagi sama jutt, mis eelenvatel aastatel, ainult aastanumber on muutunud. Telekanalid täituvad heategevusega, "Politseikadeemia" ning Mr. Beani seiklustega. Imalad ja tüütud saated on pannud kogu Eesti unustama viha ja vimma. Kedagi ei huvita, kes Toompeal peksa sai või mis kell saabub esimene kaubalaev pagulastega.

Annetatakse raha abivajajatele ning kodutänaval soovitakse rahulikke jõule igale vastutulijale ja seda siira naeratusega. Presidendi jõulurahu ja naiivseid lubadusi uueks aastaks oodatakse kaugelt Narvast sama pingsalt, kui lapsed kuuse all oma kinke.

Ka mul hakkas lõpuks ometi viimane puhkus. Jõuludeks koju. Mul oli palju toredaid hetki sel aastal. Rohkem, kui üks unistus täitus. Kohtusin oma iidolitega, avastasin uusi riike, karussellid Disneylandis, Tel Avivi kaunis rannajoon, Malta sinised laguunid, kohtumine porno-staar Jonathhan Agassiga ja pepsi Bianca Del Rioga ...

Tülid, leppimised, vihapursked ja armuvalud, naeru ja nuttu kuhjaga ning loomuliklt ka lõpmatu jada äpardusi lennujaamades. Üks mälestus kirkam, kui teine. Iga emotsiooni ei saagi sõnadesse panna. Kuid eestlastlikult virisedes – oleks võinud ju veelgi paremini minna. Eks ma püüan järgmine aasta hoogsam olla. Olen juba puhkuse-Excelisse viis reisi kirja pannud jä äragi ostnud. Seega on mida oodata.

Seks aastaks aga tõmban oma blogile joone alla. Seegi sõit on olnud suurepärane elamus. Ei olnudki nii kerge, nagu alguses arvasin. Olen saanud end igati proovile panna ja tahaks tänada Õhtulehte ja Anu Saagimit selle vahva võimaluse eest. Leidsin isegi negatiivse kriitikarahe vahelt paar innustavat kommentaari, mis on meele rõõmsaks teinud ja hoogu juurde andnud. Järgmine aasta ju ka blogiauhindade gaala ja ma kindlasti kandideerin. Seega ärge muretsege, ma alles kogun tuure võiduka finiśi suunas.

Aga "Visa hing" hakkas... Häid jõule ja kohtume alles 13. jaanuari paiku!

Madis Räästas aka Baari-Madis