Foto: Kaidi Reinu
Mitmesugust
24. november 2018, 15:43

Sünnist saati pime Jakob Rosin võttis ette pika teekonna Amazonasesse: "Unistasin sellest viieaastasest saati!"

 Ma olen sünnist saati pime, kuid otsustasin kõige kiuste koos Ivo Tšetõrkiniga ette võtta pika teekonna Amazonasesse. See oli parim, mis minuga juhtuda sai.

Huvi palavvöötme, sealse looduse ja inimeste vastu on mind paelunud juba õige väikesest saati. Kui teised virisevad õues liigse palavuse üle, loodan mina alati, et keegi päikesele vinti juurde keeraks. Mingil ajahetkel moodustasid mu internetiotsingutest lõviosa troopilise metsa ja lindude helisalvestiste alla laadimise võimalused. Lisaks ahmisin kõikvõimalikke loodusteemalisi raamatuid. Ivo Tšetõrkini «Minu Amazonase» lugesin alustuseks lausa kaks korda läbi enne, kui pidama sain. Et saatuse tahtel on mu teadmised visuaalsest maailmast ahtad, ei kaunista vaatamata suurele troopikahuvile sel põhjusel mu magamistoa seinu ka lõvid või hingematvad metsavaated.

Reisipakkumine tuli köögis

Reisisaate «Reispass» teejuhi Ivoga tutvusin kaks aastat tagasi Raadio 2 tööle asudes. Kord tuli jõulupeo melus R2 köögis Amazonas jutuks ja kuigi me toona suuri plaane ei teinud, hakkas miski idanema. Ivo huvitus sellest, kuidas mina maailma tajun. Tema hingeasjaks ongi meeleline reisimine, kus ümbritsevat tajutakse kõigi meelte, mitte ainult nägemisega. Nii ta siis mainiski, et võiksime ühel päeval koos Amazonasesse reisida. Minu keelepruugis pole kohta sõnal «ei». Mõtlesin – põrgusse kõik. See on ju see, millest ma viieaastasest saati unistanud olen. Nii ma esialgu hullumeelsena näivale seiklusele käe andsingi.

Kohvrite pakkimiseks küll kohe ei läinud, kuid paar aastat hiljem leidsime end samast köögist. Nüüd jõudsime juba järelduseni, et kui midagi ei tee, siis ei juhtu ka midagi. Reisiseltskonnaga liitus veel Henry Kõrvits ehk Genka ja Põhjamaade Hirm ehk Johan Kullerkup. Paar aastat tagasi said nad valmis plaadi 12EEK Monkey nime alt, mis on suuresti inspireeritud vihmametsast, džunglimaagiast ja Amazonasest. Et see reis päris endale ei jääks, plaanisime seda jäädvustada. Mina kujutasin end ette fanaatilise helisalvestajana puude all linnulaulu otsimas ja mikrofoniga moskiitovõrgu ümber sääskede pininat püüdmas. Appi tulid veel antropoloog Piibe Kolka kaameraga ja Liisa Taul mikritega. Kõige selle keskmeks tõusid aga meie meeled.

 Slummiturult otse metsaonni

Ühel päeval seisingi Tallinna lennujaamas ja mul polnud halli aimugi eesootavast. Teadsin üksnes, et viibin kolm nädalat Amazonase vihmametsas.

Hoolimata mõningatest viperustest jõudsime kohale ja ühel hetkel astusin ma Peruus Iquitoses lennukist välja. Iquitos on huvitav linn, kuhu maad mööda on raske reisida, sest sinna ei vii väga teid. Sinna tuleb bussiga sõita umbes 24 tundi üle mägede ja seejärel veel viis päeva allajõge laevatada. Meie saabusime sinna Limast kahetunnise lennureisiga.

Esimesel hommikul astusime Beleni slummiturule – ühel pool vahekäiku müüakse elusaid kanu, teisel pool nokkmütse. Sammuke edasi väge andvaid jooke. Seal leidub kõike alates afrodisiaakumist kuni silmanägemist parandavate essentsideni. Osta saab ka kohalikku ninatubakat ehk rape’d, mis pidavat andma võime näha loomade liikumist. Seda oskust läheb küttides vaja õige varitsuskoha valimiseks. Linna me pikalt pidama ei jäänud, sest lõppsihtpunkt jäi umbes 140 kilomeetri pikkuse jõeteekonna kaugusele. Baaslaagrisse jõudmine oli paras väljakutse, sest parasjagu toimusid valimised ja kõik vähegi kandvad alused vedasid elanikke kodanikukohuse täitmise nimel küladest linna ja tagasi. Muide, transport tuleb sel puhul ise organiseerida. Kuigi on valimised, siis riik ei aita. Valima aga peab, sest muidu maksad u 60 eurot trahvi. Ja kohalikele on see krõbe väljaminek.

Meil õnnestus end koos külaelanikega lõpuks ühele kahekordsele roostes laevale sehkendada, mis keskpäeval hiiglaslikule Amazonasele väljus. Üheksa tundi hiljem jõudsime kuhugi Yanayacu jõe suudmesse. Selle jõe ääres asuski meie metsamaja, mis sai koduks järgmiseks kaheks nädalaks. Metsamajja jõudmine polnud sugugi lihtne. Vahepeal suutsime äikesetormi ajal džunglisse ära eksida ja jõele langenud puuga võideldes nikastas selja ära appi tõtanud kohalik külamees Juan Carlos. Säärase mürgli järel mäletan ainult seda, et hetk enne uinumist kuulasin enda ümber kihistavat tsikaadide, konnade ja öölindude koori. Sain aru, et haudvaikust siin ei ole ega tule. Hiljem selgus, et omamoodi laulupidu vaikib kell üks päeval. Siis on lihtsalt nii palav, et ükski elusolend ei jaksa häält teha.

 Õige seltskond määrab kõik

Ainus tsivilisatsiooni meenutav hääl oli valjult lärisev generaator, mida keegi ei tahtnud metsasirinaga koos kuulata. Samas kui generaator ei tööta, pole ka elektrit. Onni me pikalt konutama ei jäänud, sest igal päeval või ööl ootas ees uus seiklus. Olgu siis kalapüügiretk jõele, vaade enesesse ayahuasca (psühhoaktiivne taimetee – toim) abil, külaskäik Buenos Airese nime kandva džungliküla öisele sünnipäevapeole või matk kohalike saatjate Vilberi ja Darvini seltsis. Kindel on seegi, et rõõmus naeratus näol kaua ei püsi, sest teravad elamused varitsevad igal nurgal. Alustades puust, mis kubiseb kõrvetavatest tulisipelgatest kuni padrunsipelgateni. Viimaste hammustus on nii valus, nagu oleks keegi tulistanud. Sel juhul läheb kohalike tutvusi vaja, sest läänemeditsiini teadmistest ei pruugi palju abi olla. Kes muidu näitaks kätte liaani, mille mahl sisaldab ellujäämiseks vajalikke vitamiine ja mille riivitud koor aitab artriiti ravida? Või toimib muu hulgas loodusliku viagrana?

Mulle sobis selline džungliromantika väga ja ma ei kahetse sekundikski oma otsust. Kas selle teekonna võiksid kõik ette võtta? Pigem mitte. Mugavustega harjunud reisijad võivad kreepsu saada, kui tualetiks on matšeetega raiutud auk maapinnas ja hommikul vaatab teiselt poolt võrkkiike vastu tikutopsisuurune ämblik. Või kui elektrist ja mobiililevist saab ainult unistada. Aga kui juba teed sellise valiku, on kõige olulisem õige seltskond.