Vladislav Koržets meenutab, kuidas ta Paul Keresega malet mängis

Olin kümme või üksteist, kui kooli aulas toimus malesimultaan Paul Keresega. Keres elas meie koolimajast umbes poole kilomeetri kaugusel. Kõik me teadsime tema kodumaja ja tema välismaist autot, mis oli tollastele poistele suisa imeasi. Mina hakkasin maletama üheksaselt ja mul olid ka malelaud ning -nupud. Nende saamiseks lunisin ema mitu päeva ja võtsin abiks ka pisarad, kuni sõitsime üheskoos kesklinna ja ostsime Tallinna Kaubamajast malekomplekti – see oli üks väga õnnelik päev. Nüüd olin muidugi oma papplaua ja puuviguritega simultaani alguseks kohal.

Kui laua lahti tegin ja nupud üles sättisin, kõnetas mind üks pruunis mantlis onkel. «Kuule, poiss, äkki sa lubaksid hoopis minul oma laua ja nuppudega mängida. Sina, poiss, niikuinii Paul Kerese vastu ei saa. Tal on rohkem oskusi ja suurem šanss võib-olla koguni viiki mängida.» Mees ei teadnud seda, et oma laua peab kaasa võtma. Tema arvas, et lauad on kohapeal.

Aga mina polnud nõus. Tahtsin ise mängida.