HELENI BEEBIBLOGI | Kas netikommentaatoritel pole vastik süütu Carmeni ja tema ema, ehk minu kallal jõhkrutseda?! (93)

Aeg-ajalt, kui Carmeni sügavatesse silmadesse vaatan ning näen teda heas usus tervele maailmale õnnelikult naeratamas, tuleb mulle südamesse kurbus, kuna tean, kui kurjust täis on see maailm tegelikult. Mul tulevad pisarad silma, sest tean, et tulevikus kohtab Carmen kahjuks ise viha täis inimesi. 

Carmen on mulle mu enda kohta palju õpetanud. Minevikus märkasin neid vigu, mida täiskasvanud lastega suheldes teevad. Juba lasteaialapsena mõtlesin, kuidas mina oma last heas usus ning õnnelikuna kasvataksin. Nüüd, kui ma olen ise ema, tean, kui raske võib mõnikord olla oma lapse ees mitte närvi minemine. Kui on vaja sada asja korraga ära teha ja ajakitsikus, võin tunda, et vean kedagi teist alt, sest laps röögib vahetpidamata hetkel, kui ta käest panen, et ise jopet selga panna. Kuid minna on vaja, just lapse tõttu.

Taoline situatsioon tekitab küll vahel tunde, et ma ei jaksa rahulikuks jääda. Ju see ongi see tunne, mida tunnevad vanemad, kui lapse peale korralikult närvi lähevad ja lõpuks nende peale karjuvad, halvimal juhul isegi peksa annavad. Lapsena ma nägin seda palju kõrvalt ning imestasin selle üle. Lapsena mõtlesin imestades, et miks läheb suur inimene süütu lapse peale närvi? Ainus, mida laps tegi, oli see, et ta oli lihtsalt laps.