Loomeettevõtja Elena Volk: „Pole mingit vahet, mis värvi pass mul on.“ (21)

Olen pärit Uuralist, rahvuselt venelane.

Tulin koos emaga Eestisse elama 1994 aastal. Ema sai Venemaal tuttavaks eestlasega ja paar aastat hiljem kolisimegi Eestisse. Kuigi ema mees oli eesti perest, suheldi meil kodus ikka vene keeles.

Asusime elama Pääskülla. Kui läksime esimest korda poodi, küsis ema müüjalt 10 muna ja saia. Vene keeles, kuna oli Eestis elanud alles paar kuud. Selle peale hakkasid kõik järjekorras sõimama, et rääkigu eesti keeles, see on Eesti riik jne. Eks see aasta 1994 oli ka tundlik aeg. Aga mulle jäi see eredalt meelde ja sain aru, et kui ma keelt ära ei õpi, siis hakatakse mind samamoodi sõimama. Minu ema jaoks aga tähendas see alandamist ja mittemõistmist. Ta oli siis alles noor, läks trotsi täis ning edaspidi isegi ei püüdnud eesti keelt õppida. Otsustas, et kui eestlased on sellised, siis hoiab edaspidi venelaste poole. Eks me ise lükkame inimesi sinna äärmustesse, kui me neid ei mõista. Muide, mu ema on praeguseks elanud 10 aastat Norras ja räägib puhtalt norra keelt.

Ise õppisin eesti keele selgeks tänu sellele, et elasime Pääskülas ja kõik mu sõbrad olid eestlased. Läks vist 3-4 kuud, kui oskasin kõigiga juba kõigest rääkida. Eesti kooli läksin alles kuuendasse klassi, kuid sain seal keelega hästi hakkama.

Vene kodakondsus oli mul kaua. Keeleeksamit ma tegema ei pidanud, kuna lõpetasin eestikeelse kooli. Pidin tegema põhiseaduse eksami. Puhtalt bürokraatia pärast ei jaksanud sellega tegeleda. Alustasin kolm-neli korda, aga ükskord muutusid seadused, teinekord oli mõni dokument puudu jne.

Kusjuures kõige raskem ei olnud sugugi Eesti poole peal. Sest kui migratsiooniametis eesti keeles suhtled, siis seal ei olnud väga raske. Pigem on Vene saatkond selline, kus koheldakse sind kui reeturit ...

Pean ütlema, et elu Vene kodakondsuse ja passiga oli täpselt samasugune kui Euroopa passiga. Mingit vahet ei olnud tegelikult. Võib-olla reisides hoiti piiril Vene passiga natuke kauem kinni ja uuriti, et miks ja kuidas... Isiklikus elus ei muutunud midagi – isegi mõne mu sõbra jaoks tuli üllatusena, et olen tegelikult venelane ja mul on Vene pass. Keegi ei saa aru. Võib-olla seepärast, et mul puudub rääkides isegi aktsent?

Kui algas Vene-Ukraina sõda, hakkasin natuke muretsema. Mu abikaasa on eestlane ja peres on laps. Mõtlesin, et ei tea, mis sellel Venemaal veel pähe tuleb. Ma ei oskagi öelda, mida täpselt kartsin. Kõik see oli ebameeldiv.

Läksin ja tegin üle kivide ja kändude ära kodakondsuse, sain oma uue punase Euroopa passi.

Ja mingit vahet pole siiamaani.