Morna aga elas vaatamata hirmsa eluka põgenemisele oma igahommikust rutiinset elu: kes läks tööle, kes poodi, kes hommikuse bussi peale. Oleks Laine vaid seda oma südames aimata osanud. Kuid Laine magas Alma korteris diivanil õiglase und ja nägi unes, et Kristjan on taas rääkima hakanud. Läbi une vajus ta väsinud huultele selle rõõmsa nägemuse tõttu isegi naeratus, kui Alma ta tekki kohendas ja vannituppa konstaablile helistama läks, et kas lõvi ehk juba leitud.
«Kahjuks ei,» vastas Torim telefonis. Seejärel uuris Alma ka Allani ja Mare kohta. Kuid konstaablil polnud ka nende kohta midagi rõõmustavat öelda.
«Küll ma siis helistan, kui midagi teada saame. Kindla peale helistan. Kohe isiklikult helistan tagasi,» lubas konstaabel telefonis ja Alma tänas teda. Midagi selles mehes meenutas talle endiselt Johannest. Kui ta tuppa tagasi läks, peatus naise pilk magaval Lainel ja ta pahandas mõttes: «Magab nagu mingi printsess! On mõnel ikka seda unekest antud!»
Laine unenäos aga oli kõik kõige paremas korras. Kristjan rääkis talle elavalt kätega vehkides, kuidas ta lapsena tsirkuses lõvi oli näinud. Ja Laine kuulas. Võib-olla esimest korda üldse nautis ta Kristjani häälekõla. Teda ei huvitanud, et lõvi ei tahtnud Kristjani lapsepõlve-tsirkuses kuidagi läbi põleva rõnga hüpata. Lainet paelus unes hoopis see, et mees rääkis. Lainele tundus, et ta on uuesti noor ja armunud nagu mõnes Puškini luuletuses. Niisuguse heldimusega vaatas Laine oma kõnelevat Krissut, et isegi Alma, kes ta huulil kiikuvat naeratust hommikumantli hõlmu kohendades märkas, muud teha ei osanud, kui naeratada.
Allan oli viimases hädas surunud selja vastu poikvel autoust ja pressis nõnda, nagu ta jaks kandis.
«Mine nüüd kinni,» porises Allan ja pressis ust. Aga lõvi rammis teiselt poolt mehiselt vastu, nii et ukse ja piida vahele korraks hoopis suurem vahe tekkis. Silmanurgast nägi Allan, kuidas termos viimaks ukse vahelt välja libises ja maha kukkus. Järgmisel hetkel surus ta seljaga viimast jõudu kokku võttes ning uks vajuski kinni.
«Huh!» kukkus mees kokku ja pühkis higi. «Lõpuks ometi!»
«Noh. Läks vist õnneks,» pomises ka Mare, kes jälle natuke hingata julges ja ühel jalal hüpates mehe kõrvale istuma maandus.
Aga lõvile ilmselt ei meeldinud asjade säärane käik üldse ja ta liikus autos rahutult ringi. Mare ja Allan tõusid ning vaatasid läbi küljeakna oma jahisaaki.
«Ära tegime!» tundis Allan viimaks teatavat kergendust. Samal ajal kui lõvi oma nina vastu autoakent litsus.
«Viimati lämbub veel ära?» muretses Mare, kelles taas naine ning sellega koos ka kaastunne ärkas.
«Las lämbub. Paras kah. Teinekord teab, kuidas marjulistesse aupaklikumalt suhtuda!» püüdis kaasa naist rahustada.
«Lollakas,» porises Mare. «Kui ta, vaene loom, nüüd ära lämbub, kuidas siis see teine kord tulla saab?»
«Nüüd on siis vaene loom!» osatas Allan. Aga ka tema südamesse tõusis mure.
Õnneks märkasid Petersonid, et kõrvalistuja aknal oli väike õhuvahe sees ja nad ei pidanud enam lõvi pärast omavahel riidu minema. Selle asemel uuris Allan naise väänatud jalga.
«Kui ma sind toetan, siis ikka kõndida jaksad?» küsis mees murelikult.
«Kelleks sa mind pead?» pahandas Mare ja püüdis mehele demonstreerida, kuidas ta isegi ilma viimase abita edasi liikumiseks võimeline on. Kuid jalg vedas teda alt ja järgmisel hetkel leidis ta end silmili samblalt.
Allan aitas ta puu najale istuma ja hindas olukorda. Nende autos oli lõvi. Mare toetus puule ja oigas. Päike oli küll juba tõusnud, kuid maanteeni oli ikkagi vist päris pikk maa.
«Mine sina, kutsu abi,» pakkus Mare.
«Niimoodi ma sind siia lõviga kahekesi ei jäta!» teatas Allan resoluutselt.
«Mis ta mulle siis teha saab? Vaatab mu läbi akna surnuks või!» oli ka Mares julgus tärganud. «Mine juba!»
Aga mees ei läinud. Ta haaras hoopis Mare sülle ja astus mõned sammud. Naine polnudki nii raske, kui ta arvanud oli. Pealegi tundis ta ennast nüüd lausa ürgmehena, kes just äsja oli vangistanud lõvi ja kandis nüüd naist kätel.
«Mis sa lollitad!» püüdis naine tõrkuda.
«Ole nüüd vagusi,» vastas aga mees edasi sammudes.
Omamoodi Marele isegi meeldis nõnda mehe käte vahel, aga samas oli talle ka selge, et maanteeni nad nõnda välja ei vea.
«Las ma proovin, äkki annab kuidagi ikka kõndida.»
Aga mees oli kõigutamatu.
«Ikkagi oma naine, miks ma siis sind kätel kanda ei või?» seletas Allan suureliselt. «Muidu ei tule enam meeldegi, millal ma sind viimati niimoodi sülle krabasin. Pole nagu põhjust olnud.»
«No kuule, ega ma siis mingi ... saamatu ka ole, keda mees hommikust õhtuni kaenlas peab vedama nagu jahukotti!» püüdis Mare enda väärikust jalule seada.
«Ei ole jah,» rõõmustas mees ja sammus aga uhkelt edasi. Peagi hakkas kaugemalt ka teeots paistma ning see andis Allanile vaid jõudu juurde.
Uuevarikul aga hargnesid sündmused nõnda, et kui lauda juures sai käidud ja Annemaile sõna viidud, et mehed lähevad arsti järele, istusid Riks ja Ülu autosse ning kihutasid küla poole, kus uus loomatohter pidi elama.
«Ma kohe aimasin nigu ommiku, et miski õnnetus on tulekul. Uni läks ära nigu niuhti! Sellepärast ma seal metsa ääres guljaitasingi,» püüdis Ülu autos asjalikku juttu üles võtta. Aga Riks oleks nagu hommikul vara juba lõuatäie nõgeseid söönud.
«Mis õnnetust sa nüüd kraaksud. Vasikas on valepidi. See ei ole veel maailmalõpp,» käratas ta Ülule vastuseks.
«Nojah. Maailmalõpp ei ole, aga mina olen küll ja küll näinud, kuidas valepidi vasikas nii mõnegi lehma viinud on. Leida on ikka nii – karja esilehm kohe. Temast oleks kahju ikka ilma jääda,» ei jätnud Ülu.
«Ennegi olnud, et vasikas valepidi on, sellepärast ei pea veel head lehma oma pläralõuaga surnuks laulma!» torises peremees ja Ülu jäi vait. Tema püüdis ikka heaga, aga see siin, istus ja roolis, hambad ristis, nagu sõidaks ei tea mis ilmamaa imerallit.
Veidi aega pärast teele jõudmist märkasid nad eemalt üht kummalist paarikest tee ääres.
«Kuradi joodikud!» porises Riks. «Neid veel siia hädasti tarvis.»
Ta lülitas suunatule sisse ja võttis korraliku kaarega tee teise serva, aga meesjoodik vehkis nagu metslane kätega, samal ajal, kui naisjoodik teepervel istuli vajus ja samuti meeleheitlikult kätega peatumiseks märku andis.
«Kuule ... Need on ju ... Allan ja Mare!» hüüdis Ülu.
«On jah,» märkas ka Riks. «Mis nüüd siis lahti?»
«Ülu, kurat! Mis rallit teie siin hommikul vara sõidate!» ei suutnud Allan oma silmi uskuda. «Mare, näe! Ülu ja Riks tulid!»
Aga Mare pärast oleks võinud möödujateks olla ka Jeesus kaheteistkümne apostli saatel. Peaasi et neil auto oli ja see peatus.
«Meie sõidame ikka asja pärast, aga mida teie siin jõlgute?» urises autost väljunud Riks.
«Meie, näe, käisime marjul. Mare väänas jala välja,» püüdis Allan viisakalt seletada. Aga Uuevariku peremehe pärast võisid nad ka panka röövimast tulla. Teda huvitas hetkel vaid see, et nad õige kiiresti loomatohtri juurde jõuaksid.
«Ronige aga autosse. Mul ei ole aega siin teie seiklusjutte kuulata,» käratas ta.
Allan ja Mare ei lasknud seda endale korrata.
Alles autos, edasi sõites, raatsis Riks Allani metsaseiklusi kuulata. Aga oleks ta uneski aimata osanud, millist lollust need kaks vanderselli suust välja ajama hakkavad, oleks ta nad sinnasamma kraavi kükitama jätnudki.
«... nojaa, siis istus lõvi autos!» jõudis Allan oma jutustuses traagilise hetkeni.
«Ja meil on Üluga president pagasnikus,» osatas Riks.
«On või?» Ülu oli kohe südamest üllatunud. Presidendist ei rääkinud peremees hommikul sõnagi.
«On-on. Võib olla isegi kaks. Üks on Poola ja teine Soome oma,» urises Uuevariku peremees. «Kuhu ma nüüd keeran?»
Ülu osutas väikesele kõrvalteele: «Sinna.»
«Meil on tõsiselt lõvi autos!» püüdis Allan tõde jalule seada.
«Hea küll, kuhu edasi?» uuris Riks Allanile tähelepanu pööramata.
«See punase katusega kollane maja,» teatas Ülu, kelle jaoks hommik oli võtnud peadpööritavad suunad. Keda nüüd uskuda ja keda mitte? See oli küsimus.
«Aga meil ongi lõvi autos!» ei jätnud Allan oma jonni. Kuid juba jõudsid nad kohale ja Riks marssis välja. Ülu jäi aga huviga kuulama, mida Allan ja Mare tagaistmelt rääkisid.
Kui uus loomaarst Riksiga koos autosse istus ja sõiduk maanteele keeras, ei saanud vaene tohtergi varsti enam üldse aru, kas sõidab abi andma sünnitavale lehmale või metsade vahel autos kükitavale lõvile. Või on kogu maailm lolliks läinud ja tema on ainus, kes seda hullust peatada suudab?
Järgneb ...
Kommentaarid (0)