Ka Uuevarikul leidus neil varahommikutundidel unetuid hingi. Sedakorda oli see Ülu, kes juba enne esimest kukelaulu end heintest välja ajas ja põlluservale päikest tervitama sammus. Ülu aimas, et midagi suurt ja halba on tulekul. See oli kohe tema loomuses asju ette tunda ja aimata.
Ülu polnud ju mitte säärane mees, kes teki ilmamaa õnnetuste ootuses rahuliku südamega üle pea veab ning edasi norskab. Tema uudishimulik vaim kohe sundis teda jalad selga võtma ja väljale kõndima. Kui inimesel on säärased erakordsed võimed, peab ta vähemalt proovima ja püüdma, et maailm mitte hädade ja õnnetuste sisse ära ei upuks! Nii mõtles Ülu ise. Ja nüüd ta siis kõndis. Aga metsa all tundus kõik rahulik. Vaid kaugusest kostus nagu kauge hüüde habras kaja. Keegi oleks nagu metsas hüüdnud: «Ka-ree!» Või siis hoopis: «Va-lee!»
Kuid Ülu ei lasknud ennast sellest segada. Paljugi mis hommikune ergas kõrv metsast kuuleb. Õnnetus juba tulles ei hüüa – seda teadis Ülu kas või unepealt.
Alma oli Lainele diivanile aseme teinud ja nüüd laiutas naabrinaine seal nagu mauk. Alma ise sirutas end tugitooli. Akna taga läks taevas aina heledamaks ja naised arutasid omasoodu minevikku ja olevikku.
«Vene ajal poleks küll keegi niimoodi lõvil linna vahel räusata lasknud. Kord oli ikka majas. Aga praegu, näe, ei julge lihtinimene enam üle tee kojugi minna!» seletas Laine.
«Vene ajal polnudki meil lõvi mujal näha kui loomaaias,» pareeris Alma.
«Seda küll, aga kord on ikka käest lastud küll. Jaanipäeva paiku muud polnudki, kui üks kaklus ajas teist taga,» ei jätnud Laine järele. Kui ta juba oli mõttes otsuse teinud, et keegi peab juhtunus süüdi olema, siis kõlbas selleks nii politsei, riik kui ka jaanipäev.
«Meil ei kakelnud siin küll keegi,» püüdis Alma oma linna eest seista.
«Sellepärast ei kakelnud, et meil enam polegi kedagi, kes kakelda jaksaks,» teadis Laine täpselt. «Kõik noored on pealinna või välismaale küüditatud. Ega siis meie sinuga sellepärast veel jaanitule ääres kaklema pea, et noored otsa on lõppenud.»
«Mis hullu juttu sa nüüd ajad! Mare ja Allan on metsas kadunud, lõvi hulgub linnas ringi ja sina murrad siin pead, kes jaanitulel kakelda võiks ...»
Alma kohe vihastas. Heast südamest pakkus naabrile öömaja, aga see ajab nüüd säärast hundijuttu, et põgene või ise kodust minema.
«Ega ma siis paha pärast. Aga nii see elu meil on,» ei jätnud Laine oma õiguse tagaajamist. Ilm oli hukas. Seda teadis isegi Lepiku Salme poe juures. Ja vassimist Laine ei armastanud.
Oh, et ta küll nüüd, kui säärane suur uudis talle sülle jooksis, pidi siin Alma juures diivanil redutama selle asemel, et kodus korralikult läbi mõelda, kuidas seda teadmist kõigi korralike mornalastega nagu kord ja kohus jagada saaks!
Mare ja Allan silmitsesid samal ajal läbi esiklaasi eksootilist Aafrika looma.
«Pidin ma selle ukse siis lahti jätma,» pomises Allan. «Nüüd pole enam kuskile põgeneda kah,» kirus ta sosinal.
«Võib-olla on just hea, et see uks lahti jäi,» pomises Mare end mehe lähedusse pressides.
«Mis siin head on?» ei saanud Allan aru. Seda, et naised raskel hetkel mõistlikult mõtelda ei suuda, teadis ta niigi. Mis tarvis seda veel kriitilises olukorras meelde oli vaja tuletada.
«Hea on see sellepärast, et lõvi on autos,» sosistas Mare.
«Lõvi on autos! Oled sa ka ikka ... Nüüd peaks äkki kohe orkestri tellima ja hümni mängima! Mis seal head on?!» ei saanud Allan aru.
«Hea on see, et meie oleme väljas,» sisistas Mare talle vastuseks. «Võib olla sa lähed ja paned nüüd autoukse kinni. Aga vaikselt, tasakesi.»
Selle peale polnud Allan ise tulnudki. Mõnikord, näe, võis naine ka mõelda. Mees liikus Marest lahti lastes auto külje suunas. Jalad olid nagu vatist all.
Lõvi kallutas pea viltu ja jälgis teda.
«Ole nüüd ...» pomises Allan rahustavalt. «Istu seal ... Ma ainult vaikselt lükkan ukse kinni ... Sul siis hea soe istuda ... Võid raadiot kuulata ja puha ...»
Aga lõvile mõte ei meeldinud. Ilmselt ei arvanud ta möödunud aasta eurohitist, mis raadiost parajasti kostus, suurt midagi. Ta liigutas rahutult üht käppa ja see sattus kogemata suunatule lülitile. Allan tardus. Vilkuv suunatuli ilmselgelt vaid ärritas looma. Allan mõtles, et miks ta küll süüte sisse oli jätnud, nüüd veel loom pahane ka! Aga tegelikult, see oli ju lõpuks Mare soov olnud, et nad raadiot kuulaksid. Norigu too lõvi nüüd naisega! Aga kas loom siis seda mõistab? Lõvi liigutas end taas rahutult ja tema esiots jäi just lahtise ukse poole.
«Kui ma nüüd sööstaks ja ukse kinni lükkaks?!» mõtles Allan paaniliselt. Kumb oleks kärmem poiss, kas tema või lõvi? Aga mis siis, kui võitjaks osutub lõvi?
Saara küpsetas ikka veel köögis kooke, kui Priit ootamatult tema selja taha ilmus. Ta põsel oli marraskil kriimustus.
«Issand jumal!» ehmatas Saara. «Lõvi, jah?!»
«Kahjuks mitte,» vastas Priit. «Autouks hoopis.»
«Kuidas sa siis niimoodi!» pahandas Saara. «Ise suur poiss juba, aga autoust ei oska siis ennast vigastamata lahti teha.»
«Tegelikult juhtus see hoopis ukse sulgemisel. Meil on üks noor praktikal, alles politseikoolist.»
«Issand jumal, kuidas te siis veel lõvi kinni püüda mõtlete, kui te omavahelgi juba teineteist autoustega vigastate,» ei jätnud Saara järele. Nüüd oli ta tõeliselt mures. Mitte politseikooli noorte või autouste pärast, vaid lõpuks ometi jõudis tallegi kohale, et lõvi on tegelikult ikka ohtlik loom. Olgugi dresseeritud.
«Ma ainult korraks tulin. Maakonnast tuleb abiväge, praegu on iga politseinik arvel,» pomises Priit.
«Sul ikka revolver on laetud?» uuris Saara.
«Püstol. Mitte revolver,» täpsustas Priit.
«Mis vahet seal on?» lausus Saara ja põimis käed ümber Priidu tugeva keha. Ja korraga tundis ta, kuidas ta tegelikult sellest mehest hoolib.
«Vaata, revolvril on trummel, aga püstolil ...» kaugemale konstaabel ei jõudnudki, sest Saara käed lausa tõmbasid teda enda poole. Alles pärast suudlust suutis Priit pomisedes kuuldavale tuua: «Püstolil on pide. Ja padrunid on salves.»
Nad vaatasid teineteist väga lähedalt, silmadega kaaslase silmi sihtides ja seekord oli Priit see, kelle käed Saara õblukese keha järele haarasid. Pärast suudlust jäi tüdruku pea nagu iseenesest mehe käte vahele puhkama ja ta pomises: «Kas sul isegi niipalju aega ei ole, et ...»
«Ei,» vastas Priit.
«Aga kooki süüa?»
«Ka seda mitte,» vastas mees.
«Aga ...» pomises tüdruk.
«Selleks ma tulingi,» vastas mees ja suudles teda veel kord.
Saara tundis, et selles suudluses oli korraga eemalolekut ja kirge. Saara ei tahtnud selliseid suudlusi, kus tema ja mehe vahel oli midagi veel. Mingi õhkõhuke kõhklus. Mingi ebalev süütunne, mis meest hommikuti varakult voodist välja kihutas ja köögis ning tubades ringi kõndima sundis. Aga juba oli Priit esikus, tõmbas kingad jalga ja hakkaski minema. Miskipärast kangastus Saarale, nagu näeks ta meest viimast korda. Aga teha polnud enam midagi. Priit oligi läinud.
Ülu oli jõudnud oma varahommikusel jalutuskäigul maarjakaskedeni, mida pererahvas lahkelt enda maa peal lubas Ülu pensionisambaks kasvatada. Kased olid kidurad ja kasvasid kehvasti, aga Ülu see ei morjendanud. Teda morjendas sel hommikul hoopis ebamäärane sisetunne, et midagi suurt pidi kohe juhtuma.
Ja seal see oligi. Üle välja jooksis tema poole peremees ise.
«Tule nüüd ruttu. Leida hakkab sünnitama!» hüüdis Riks.
«Leida? Misuke Leida?» uuris Ülu üle välja. Ta tundis vähemalt kahte Leidat, aga kumbki neist polnud enam ligilähedaselt selles eas, et sealt mõnd sünnitust või muud imet oodata oleks olnud.
«Meie Leida! Lehm noh!» hüüdis Riks pahaselt vastu.
«Ega mina nüüd küll lehmale ämmaemandaks passi,» püüdis Ülu peremeest rahustada.
«Tohtrit on tarvis!» hüüdis peremees vastu. «Vasikas on valepidi! Sina tead, kus see uus elab.»
«Ei noh, siis on teine asi,» muheles Ülu. Lõpuks oli hommikune aimdus seletuse saanud. Muidugi ta teadis, kus uus loomatohter elas. Ja Ülu hakkas rõõmsalt talu poole sammuma.
Allan otsustas siiski riskida ja sööstis kiirelt lahtise autoukse poole. Kuid lõvi oli oma liikumisega ajanud istmete vahele asetatud termose pikali, kust Petersonid teed olid rüübanud. Nüüd veeres see üle istme täpselt ukse vahele, mida Allan kinni pressida üritas. Allan nägi silme ees ukse vahelt kompavat lõvi karvast käppa, mis tühjalt õhku kraapides kord ilmus, siis taas salongi kadus, et uuesti ukse vahelt välja küünitada. Mees lõvi ja termose vastu. See ei saanud kohe kuidagi hästi lõppeda.
Järgneb ...
Kommentaarid (0)