MARILYN JURMANI BLOGI | Erksinise värvainega banaanismuuti mõjus lapsele kui narkolaks! (27)

Natuke oli ka hirm sees. Kuna Rumi ei ole enam rinnalaps, siis ma ei saa teda mõnusasti sülle panna, kus ta uinuks ja me saaks rahulikult filmi vaadata. Seekord oli Rumi kaasas ning täiesti võrdne kõikide teiste lastega. Ilmselt küll kõige noorem, kuid see teda ennast ilmselgelt ei häirinud. Tema jutustab ikka kõigiga oma väljamõeldud keeles ja trügib koos fotole.

Minu ja Janno suureks üllatuseks ja vaimustuseks vaatas ta kogu multika ilma piuksugi tegemata otsast lõpuni ära, istudes kordamööda minu, vanaema ja Janno süles. See oli üllatav, kuna linastusele eelnes umbes tunnipikkune oleng, mille ajal „hingas“ ta kaks pudelit erksinist banaanismuutit sisse. Tundus, et värvainetest saadud „narkolaks“ muutis ta nii energiliseks, et ma ei olnud kindel, kas ta üldse on nõus paigal istuma.

Kaaskolleegid proovisid mind lohutada, et see sinine ei ole värvaine, vaid mustikad on smuuti ära värvinud. Järgmisel päeval mähkmest leitud pimedas helendav kaka pani mind selles mustikateoorias kahtlema.

Lisaks sellele, et Rumi proovis kõikide kinokülastajatega koos fotole pääseda, vihtles ta mulle kingitud lille lava ees paljaks varreks, õierada järel. Ilmselgelt oli see super naljakas, ja ega keegi pahandanudki, aga minu mõte läks sellele, et kuidas Janno teda filmi ajal mööda saali taga hakkab ajama.

Aga kui tuled kustu pandi, võtsin Rumi sülle ja ta istus täiesti liikumatult, pilk ekraanile naelutatud. Hakkasin kohe mõtlema: huvitav, kas see on tänu sellele, et oleme temaga juba siis kinos käinud, kui ta veel beebi oli. See oli vist tema kuues kinokogemus, kui ma õigesti mäletan. Või oli ta rahulik hoopis seepärast, et me tõesti ei näita kodus peaaegu mitte kunagi talle multikaid, mistap on kino talle lihtsalt nii põnev, et suudabki poolteist tundi paigal püsida. Või on need uued multikad lihtsalt nii värvilised ja kiired, et Rumi väike aju tuimastab ära ja ta istub nagu hüpnoosis.

Ükskõik milline neist variantidest on tõsi, olen ma ikka ülirõõmus, et meil on võimalik koos lapsega kinos käia. Tegelikult pani see pähe idee, et nüüd peaks järgmisena nukuteatrisse ka minema.

Kuna me pole ise eriti Rumile mänguasju ostnud, siis on ta suurematelt sugulastelt saanud palju lelusid, mis on paratamatult mõeldud nii umbes kolmeaastastele. Näiteks pusled, mida Rumile meeldib väga kokku panna.

Jäime Jannoga mõtlema, et huvitav, kas ta on mingi puslegeenius või tegelikult paneks kõik lapsed puslesid kokku, kui neil võimalus oleks. Ei-ei, ega ta õigeid tükke ei panegi üksteise kõrvale. Lihtsalt paneb pusletükke omavahel kokku – õiged või valed.

Sama lugu oli selle „Pisipäka“ multikaga, mulle puhul jäin mõtlema, et see pole tegelikult mõeldud temavanustele, aga olude sunnil oleme teda kaasa võtnud ka suurematele lastele mõeldud multikaid vaatama. Ja nüüd ei teagi, kas see mitte-eakohaste mänguasjade ja multikate pakkumine Rumile on üldse arendav või on see pigem piut ülestimuleeriv ning peaksime sammukese tagasi astuma?!

Ega meil pole endal ka kiire selle suurekskasvamisega, aga lihtsalt asjad on läinud nii. Mis teie arvate?