Tagantjärele oli Alma kohe päris õnnelik, et tal pähe tuli just konstaabel Torimile helistada. Tal oli küll kahju, et noore mehe kodust välja oli ajanud, aga vaevalt leidunuks terves ilmas teist nii delikaatset politseinikku. Tagantjärele sai Alma muidugi aru, kui naeruväärselt ta ise sealjuures käitunud oli, pakkudes ennast hommikumantlis lõvijahile. No heldene aeg! Küll Laine ja Lepiku Salme oleksid alles naernud, kui nad sellest kuulnud oleks!
Aga Lepiku Salme ja Laine naeru oleks Alma üle elanud – kuid see, kuidas ta ise suurest piinlikkusest punastanud oli, kui end pärast konstaabli lahkumist peeglist nägi – see oli ikka hull mis hull! Juuksed salkus ja harali, hommikumantli väel! Nagu mingi Kunksmoor! Kuigi ka Kunksmooris oli Alma arvates oma väärikus. Aga siiski – tema, Alma,t6 ja nüüd niimoodi ennast unustada! Mis Johannes oleks öelnud!
«Eks sa ikka peast natuke soe oled, Almakene!» kuulis ta nagu mõttes Johannese häält lausumas. Aga samas – Johannese hääles, kuigi ta vaid Alma mõtetes kõlas, oli isegi selles etteheites palju soojust. Johannes oli alati osanud isegi noomida nii kenasti, et seda oleks võinud söömatagi kuulata.
«Aga jah,» pomises Alma. «Selles konstaablis on kohe midagi johanneselikku.»
Ta vaatas nagu kogemata Johannese pildi poole ja teatas talle: «On jah! Näed, ei ole veel väärikad inimesed ilmast otsa lõppenud!»
Alma mõtisklused katkestas kolin, mis esikust kostis.
«Noh, ikka hing veel sees!» lendas ootamatult Laine üle ukse tuppa.
«Hing on ikka sees. Miks ta siis sees ei peaks olema?» jõudis Alma vaevu vastata, kui Laine juba jätkas.
«Nigu issanda sõrm ise oleks minu pea kohal viibutanud ja öelnud: mine nüüd, Laine, akna peale vaatama. Ja mis ma näen! Politseiauto teil maja ees. Tuled vilguvad nigu Bondi-filmis. Mina, kraps, kleit selga ja padavai siia. Nüüd on need röövlid ja meremõrtsukad kõik juba ausate ristiinimeste korteritesse trügima hakanud!»
«Ei ole siin mingeid röövleid ega meremõrtsukaid,» teatas Alma väärikalt.
«No kuule, Almakene. Mul nii hea meel, et sul ikka hing sees ...»
Alma vaatas kella ja suutis vaid imestada. Kell oli vaevu viie peal. See Laine pidi ikka üks hundiunega loom olema, kui ta niisugusel kellaajal akna peal passib. Aga seda ta muidugi naabrinaisele ütlema ei hakanud.
«Kas me sellist Eestit siis tahtsimegi?!» nõudis Laine laua tagant tooli tõmmates. «Tsort-paberii-pasaalusta! Mina võin käsi piiblivirna otsas vanduda – ei! Sellist Eestit ei tahtnud me mitte! Sellist Eestit ei osanud kohe kartagi!»
«Mis sel Eestil siis nüüd keset ööd viga peaks olema?» istus ka Alma. Sest ega Laine nüüd kuskile minekule ennast ei paistnud asutavat. Eks Alma teda juba tundis ka. Ja samas, ega ta ise ka rahulikult voodisse poleks suutnud minna. Allan ja Mare olid ju ikkagi kadunud.
«Politseiriik, ma ütlen! Ausale inimesele murravad keset ööd voodisse sisse! Alguses need ameeriklased passivad sind läbi arvuti, aga nüüd näed – oma politsei trügib tuppa ja ei ütle teregi!»
«Mis sa seletad? Kesse siin tuppa on trüginud. Ma ise kutsusin konstaabli!» püüdis Alma Lainet rahustada. Eks naabrinaine kippus ikka kõikjal spioone ja kurjategijaid nägema. See komme tal oli jah.
«Mis siis lahti on? Ega keegi ilmaasjata ikka politseid välja kutsu,» muutus Laine õige uudishimulikuks.
«Mare ja Allan on kadunud,» pidi Alma viimaks vastu tahtmist avaldama.
«Ah kohe niimoodi!» vangutas Laine pead. «Kus nad siis nüüd keset ööd niimoodi kadusid?»
«Ega nad siis öösel ei kadunud. Läksid juba päeval marjule,» püüdis Alma fakti sensatsioonilisust natuke hajutada.
«Noorte inimeste asi,» lohutas Laine. «Tänapäeval kaob neid ikka igale poole. Muist kaovad välismaale, muist pealinna. Aga marjule pole nüüd küll keegi kaduma jäänud. Küll nad tulevad valgega metsast välja. Seda on ennegi juhtunud.»
«Seda küll, aga ...» Alma polnud kindel, kas Lainele on ikka paslik tsirkuses kaduma läinud lõvist rääkida. Siis teab varsti kogu linn ju. Aga konstaabel polnud teda just keelanud. Ja mure näris.
«Aga ...?» ei jätnud ka Laine.
«Noh, konstaabel rääkis, et tsirkusest olla lõvi päeval kaduma läinud,» tunnistaski Alma.
«Ah sedamoodi, et terve lõvi kohe kadunud!» pööritas Laine silmi. Sellest oleks võinud Alma naabrinaise arvates kohe alustadagi. Aga temal ikka ebaolulised asjad kõigepealt. Nagu oleks Allan ja Mare teab mis kuldaväärt varandus. Sellise tühise uudisega ei jõuaks veel poe juurdegi, kui need Petersonid juba kuskilt nurga tagant välja roniksid. Aga lõvi – see oli hoopis teine lugu!
Laine kaalus mõttes, kas peaks nüüd koju hiilima ja kohe hommikuks ettevalmistusi tegema, et tema ikka see esimene oleks, kes kadunud lõvist linnarahva kihama paneb. Helistada oli vist veel vara. Lepiku Salme oli küll kehva unega, aga kindlasti oleks see vana krõhva leidnud mingi mooduse suur uudis linna peale lahti lasta nagu marukoer ja siis pühkigu Laine üllatusmomendist suu puhtaks.
«Ei!» otsustas Laine endamisi. Lepiku Salmele ta sellest nüüd küll esimesena ei räägi. Niigi oli raske mõnda head uudist hankida, aga nüüd oli tal terve pomm pihus. Seda tuli ikka tasa ja targu koorida nagu kapsast. Leht lehe haaval.
«Hea küll, ma siis nüüd lähen,» hakkas Lainel ühtäkki kiire. Kuid Alma haaras tal käest ja hoidis teda tagasi.
«Võid ju siin ka magada. Kes teab, kus see lõvi praegu patseerib. Pidi küll dresseeritud loom olema, aga eks nälg tuleta kiskjale meelde, kes ta tegelikult on. Murrab su veel koduteel maha,» püüdis Alma Lainet tagasi hoida.
Kui sündmuse uudisväärtus Lainele kohe meeltesse jõudis, siis asja sisuni jõudis ta oma elevuses alles Alma manitsuse peale.
«Jessuke!» ahhetas Laine. «Selle peale ma ei mõelnudki!»
Laine meeltesse jõudis nüüd tõesti hirm. Aga tõepoolest, kui see lõvi nüüd kadunud oli, siis kes talle, Lainele, kindlustuse annab, et hirmus Aafrika kiskja teda hommikueineks välja ei vali? Ta vajus kohkunult tagasi Alma tugitooli. Oli see Alma ikka üks mõtlemata elukas. Alles nüüd taipas kallist naabrinaist hoiatada!
Saara uni oli läinud nagu ta meeski. Tema siiski lõvi ei kartnud. Ka Priidu pärast polnud tüdrukul muret. Priit oli asjalik mees ja küll ta selle lõvi ka kinni püüaks, kui nad vastamisi juhtuksid sattuma. Koera võis ju Priit küll karta, aga lõvi kujutas endast ohtu kogukonnale ja siinkohal teadis Saara täpselt, et Priit juba hirmu ei tunneks. Pigem oleks tüdruku haletsus ja kartus sellises kohtumises lõvi poole kaldunud. Saara une röövis hoopis mehe varajane ärkvelolek. See polnud Priidul esimene kord keset ööd voodist välja hiilida ja sammudega kööki mõõta. Miski vaevas teda. Aga mis?
See, et Ursula kodus käimas oli ja nad Priiduga kohvikus istumas olid käinud, polnud Saarale saladuseks. Mornas ei jäänud sellised asjad märkamata. Aga neiu ei arvanud sellest sugugi nii palju kui Sonja, kes talle kummalisest kohtumisest kõnelenud oli. Priit oli põhjalik mees ja kui ta end Saaraga sidus, siis ikka surmani. Seda teadis Saara täpselt. Aga ometi – midagi kõiges selles oli, et Priit ta kõrvalt öösiti tõusis ja tubades ringi kõndis.
Selliste mõtetega varustatult asus tüdruk köögis kooke küpsetama. Mitte et pannkoogid talle nii vastupandamatult maitsenud oleksid. Aga igasuguses tegevuses oli alati midagi rahustavat.
Allan seisis auto ees ja tema silmad rändasid mööda metsaalust.
«Maa-reeee!» kajas männinoorendik mehe hüüdele vastu.
«Ma-ree!» hüüdis mees uuesti! Aga enne kui kaja ta hüüdele vastata jõudis, ronis keegi ta jalgade juures maa seest välja ja sisistas: «Mis sa röögid!»
Loomulikult oli see Mare ise.
«Mare!» kummardus Allan naist tõusmisel abistama. «Kuhu sa kadusid?»
«Mingi kraav oli. Väänasin vist jala välja!»
Mare tõusis mehe najale toetudes püsti.
«Ma juba mõtlesin, et ...» alustas Allan naist toetades.
«Mõtlesid juba, et said must lahti?» urises Mare.
«Ei mõelnud,» pahandas mees vastu. Aga selles pahandamises oli sooja muret ning see rahustas ka naist.
«Hea küll, ära rohkem röögi! Muidu see ... lõvi veel kuuleb.»
Allan ja Mare embasid teineteist.
«Kukkusin, jah, kuskile kraavi. Vaevalt jõudsin paar sammu teha ...» alustas Mare. Aga peatus siis ja sosistas hirmunult: «Allan! Tee, mis sa teed, aga palun ära selja taha vaata!»
Loomulikult mees vaatas. Ja pilt, mis avanes, polnud kuskilt küljest lohutav. Auto salongivalguse kahvatus kumas istus lõvimürakas ja toetus käppadega armatuurlauale.
Järgneb …
Kommentaarid (0)