Alma ärkas alles pimedaga tugitoolis, kus ta Allanit ja Maret oodates tukkuma oli jäänud.
„No ütle sa nüüd!” pahandas ta omaette pomisedes Petersonidega. „Oleks siis võinud vähemalt viisakusestki ütlema tulla, et jäid hilja peale. Ma oleksin ju ometi aru saanud. Aga ei...” Ikka pidi vanainimene see viimane tola ja ootaja olema, kellele isegi südamerahustuseks ei või ütlema tulla, et me oleme nüüd tagasi, ärgu muretsetagu.
Alma pesi hambad ja seadis end valmis, et voodisse heita. Kell oli juba pool kaks läbi. Kuidas ta niimoodi ometi tugitooli tukkuma oli jäänud nagu mõni vana kooberdis!? Aga samas – ta ju ootas, Allan oli ometi lubanud! Igaks petteks vaatas Alma aknast välja, kas Allani auto on ka näha.
Ei paistnud! „Küllap parkisid selle kuskile kaugemale. Kui hilja tulid, polnud värava ees vast ruumigi,” rahustas Alma end voodisse heites. Aga uni ei tulnud.
Samal ajal vähkres voodis unetult veel nii mõni teinegi vana mornalane. Laine oli päeval proovinud Almaga jutu peale saada, sest teda vaevas suur mure. Aga Alma, selle asemel et kenasti ja kannatlikult oodata, kui Laine sissejuhatusega lõpule jõuab, oli vaid uhkelt pea selga visanud ja poole jutu pealt minema tormanud. Kuid Laine oli ju ometi südamevaluga Almat väravas oodanud. Ja see „valu” lõõskas praegu ta kõrval magada, nagu poleks ta ise oma süüst üleüldse teadlikki!
Laine mure number üks oli sel suvel Krissu. Mis asja see vanamees ühtelugu vaikis?
Kord oli Laine kogu julguse kokku võtnud ja Kristjanilt pärinud: „Ütle nüüd mulle ausalt, kallis Krissu, kas mina olen sind kuidagipidi solvanud?”
„Sinu suust tuleb sõnu nagu sooja sõnnikut, jõuan mina nüüd veel arvet pidada, mis sul seal solvamiseks on mõeldud ja mis mitte!” oli mees vastuseks porisenud.
„Sooja sõnnikut!?” oli siis Lainel kihvatanud. Aga mingil inimteadusele seletamatul jõul suutis ta oma lõuapooled siiski seekord koomale krookida ja uuris aga edasi.
„Miks sa viimasel ajal siis nii palju vait oled?”
„Pole midagi tarka rääkida,” tõi vanamees viimaks muheluse varjust sõnad huultele.
„Noh, ega sa mingi poliitik pole, et kogu aeg aina tarkust pead välja ajama. Mulle kõlbab niisama suusoe sõna ka. Kui ma tarkust tahan, siis ma võin linna kongressile sõita!” oli Laine meest edasi keelitanud. Aga Kristjan vaid muheles saladuslikult ega vastanud rohkem sõnagi.
Ühelt poolt muidugi Lainele meeldis Kristjani kasvav vaikimine. Ka Kristjani naeratuse vastu polnud naisel ometi midagi. Vaikiv naeratus sobis Krissule nagu mõnele mehele ora tagumikku.
Aga ainus häda oli selles, et Laine ei teadnud – miks Kristjan vaikib?
Lainele kohe mitte ei sobinud, et selle maamuna peal oli asju, mida tema ei teadnud. Nõnda oli ta otsustanud – maksku või rubla, aga Kristjani vaikimise saladuse peab tema teada saama ja punkt. Kindel oli, et miski salajane värk selle taga peitus.
Nüüd ta siis vähkreski rahutult sängis ja pidas plaani, mismoodi asjale jälile jõuda.
Kuid und polnud ka noorematel mornalastel. Priit Torim kügeles juba tunde rahutult küljelt küljele ja tema unetust ei põhjustanud üldsegi mitte õhtul tulnud politseiteade, et Morna linna külastavast tsirkusest oli põgenenud lõvi. Küllap korrapidaja sellega juba tegeles. Lõvi polnud ometi väike laps, kes ööpimeduse varjus üksipäi kolades ohtu sattuks. No ja mis see loomaaialoom teadis või oskas. Ju ta puuri tagasi läheb, kui nälg peale tuleb.
Ei. Priitu vaevasid hoopis poeetilisemad probleemid...
Politseikonstaabel vaatas, kuidas Saara ta kõrval unes naeratas, ja mõtles, et säärase tüdruku kõrval peaks ju olema lausa õnn uinuda. Aga ometi tungisid Priidu mõtetesse mõned kauged fraasid – hoopis kellegi teise suust.
„Sa ei pea oma suhet Saaraga minu ees maha salgama või häbenema,” oli Ursula nende põgusal kohtumisel viimati öelnud. Aga Priit oli tookord nagu segadusse sattunud. Ta ei salanud ega häbenenud oma suhet Saaraga, kuid ometi...
„Saara – Ursula? Ursula – Saara?” pomises ta mõttes.
Saara kõlas turvaliselt ja kaunilt. Saaras oli haprust ja hellust. Saara sõrmed tundsid ta kehal iga väiksematki eripära, kuid ometi...
Ursula! Kuigi see nimi kõlas, nagu raiutaks kirvega puid, oli selles ometi ka midagi võluvat. Ootamatut, teravat ja kerget. Lunastavat.
Priit oli segaduses. Ta teadis täpselt, millal tohib politseinik tõmmata kabuurist enesekaitseks relva. Ta tundis peast seadusi ja nende täpset sõnastust. Aga ometi oli midagi, mida ta ei teadnud. Miks mõjus Ursula nimi tema mõtetetes hoopis teistmoodi kui Saara oma? Seda polnud neile politseikoolis õpetatud.
Samal ajal aga arenes Morna lähistel metsas hoopis teist laadi dilemma. Allan ja Mare olid erinevalt Alma arvamusest katkise autoga alles metsateel ega liikunud sealt mehaaniliste viperuste tõttu kuskile.
„Tead, mis?” pöördus Mare oma kalli kaasa poole pikali lastud autoistmetel pead mehe õlale toetades. „Ma ikka armastan sind küll.”
„Kust sul nüüd see armastuse jora keset ööd pähe tuleb?” mõmises Allan.
„Ma mõtlesin, et lihtsalt ütlen sulle ära. Siis sa tead. Enne kui see lõvi meid maha murrab,” vabandas Mare nukralt.
„Kus see lõvi siia Morna metsa saab!? Mine sa ka oma jutuga!” põikles mees. Armastuse teema oli tema jaoks nagu hommikune udu. Mis sa ikka jahud asjadest, mida kätte võtta ei saa.
„Kas sina ka armastad mind?” ei jätnud Mare aga meest rahule.
Allan oli seda juba kahtlustanud ja kartnudki.
„Noh, see suur et... Küllap ma ikka armastan, kui nii hädasti tarvis on,” pomises ta lõpuks. Omast arust oli Allan sellest keerulisest teemast nüüd küll auga välja tulnud.
„Aga kui see lõvi praegu ukse taga kraabiks, mis siis?” ahastas Mare, kes ilmselgelt mehe vastusega rahul polnud. Ja et oma küsimusele kaalu lisada, kriipis ta vaba käega auto uksepolstrit.
„Mis asja! Kuskohas!?” Allan oli krapsti püsti kui külmutatud krabipulk. Saades aga naise kavalast katsest aru, nõjatus rahunenult tagasi.
„Mis asja sa, sinder, ehmatad niimoodi? Alguses armastusega, pärast veel lõviga otsa. Mõni pehmem poiss laseks niimoodi veel püksi.”
„Mine siis käi ära, kui sul nii kange häda on! Meie metsas ju lõvisid pole!” õrritas Mare meest.
„Ah, küll ma kannatan,” püüdis Allan ükskõikset nägu teha. „Õieti polegi häda.”
Aga ikkagi kiikas ta üle armatuurlaua, kas ehk juba taevaserv heledamaks kisub, sest hoolimata jahedast hoiakust naise hirmu suhtes, oli ta siiski enam kui kindel, et see hämar vari, kes nende auto eest üle tee libises, just lõvile kuulus. Kui vaid teaks, kust too sindrinahk siia metsa oli sattunud!
Priit Torim keeras vasakult küljelt paremale. Saara huuled olid imekaunid. Nad näisid lausa nõudvat, et neid suudeldaks, aga kui Priit oma kallima kohale kummardus, hakkas ta huultele tungima aina uuesti nimi – Ur-su-la.
Ursula nimes oli jahedust, aga Saara oli soe.
Mehe põlved sobisid Saara põlveõnarustesse, nagu oleksid nad koos loodud. Ursula oli seevastu segadusttekitav ja kuskil kaugel.
Ometi meenus Priidule, kuidas Ursula nimetissõrm kord ta huultele naeratust püüdis maalida. See oli juhtunud aastaid tagasi... Ursula huuled olid tookord Priidu huultega nagu kokku loodud. Nagu Saara põlveõnarused praegu Priidu põlvedega. „Huuled või põlved?” mõtles Priit. Huuled olid kirg, aga põlved – turvalisus.
Nüüd ärkas Priidus politseinik. Mis sai turvalisusest veel olulisem olla? Mitte miski! Või siis ikka sai? Põlved või huuled?
Huuled või põlved?
Kumb oli tähtsam?
Lõpuks ei osanud ta enam muud kui tõusis ja asus köögis toimetama. Rahulikult pannkoogitainast segades meenusid talle liigagi paljud olulised hetked oma lühikesest elust. Kord Ursula, kord Saaraga.
„Priit, sina üleval!” kostis ukselt.
„Jah. Ma siin mõtlesin, et... Et küpsetan sulle kooke. Sulle ju meeldivad koogid!” hakkas Priit end vabandama.
Saara tuli ja embas teda.
„Meeldivadki. Aga mitte öösel kell kolm.”
„Uni läks ära,” vabandas Priit.
„Sa oled naljakas,” muheles Saara ja surus end taas mehe vastu. „Suur, soe ja naljakas.”
Priit tundis, kuidas ta peas kõik selgemaks lõi. Saara juuksed lõhnasid ja kõditasid ta sõõrmeid ning see oli ütlemata hea tunne. „Muidugi Saara!” mõtles mees. Kuidas ta võis selles üldse kahelda.
„Tule nüüd voodisse tagasi,” kutsus Saara meest.
„Aga koogid?” pomises mees.
„Koogid ootavad,” sosistas Saara. „Kui sul on valida koogiküpsetamise või minu vahel, siis kumba sa eelistad?”
Seda vastust teadis Priit kinnisilmi ja une pealt. Kuid just siis, kui ta oma põlved Saara põlveõnnaldesse oli passitanud, helises telefon.
(järgneb)
Kommentaarid (0)