Signe Kivi: „Mul ei ole värvidega piire. Ma ei karda värvi, aga ma ei karda ka mittevärvi.” (24)

Ütled „Signe Kivi“ ja mõtled „värv“. Lilla, roheline või sinine. Leekivpunasest kõnelemata. Aga eelkõige siiski sinine. Kas või sama vihma-, mere- ja udusinine nagu tema Eesti Vabariik 100 puhuks kujundatud tekikotid ja padjapüürid kollektsioonidest „Öö” ja „Uni”. Või sama lasuursinine kui Kivide maakodu kirgas vannituba. Või Eesti lipu sinine. Mis sest, et muuseas sai tekstiilikunstnik Kivi voodipesukangastele kujundust luues teada, et sinine on värv, mis Eestis kuidagiviisi ei müü.

„Tegin üle 20 kavandi, millest valiti kaks,” meenutab Signe, sinisele truu kunstnik. „See oli nii naljakas! Kui esimesel kohtumisel arutati võimalusi ja tingimusi, öeldi, et sinist palutakse mitte pakkuda. Kaubamaja selgitas, et neil on kogemus – tarbija ei soovi sinist. Ütlesin ka, et sellega saab olema raske, sest mulle sinised ja lillad toonid hästi meeldivad.“

Kui väga ka ateljees töö kallale asunud Signe oma lemmikvärvidest mööda vaadata ei püüdnud, jõudsid taevakarva ja merelised toonid siiski kavandeisse. Justkui isetahtsi. „Ma tõesti püüdsin!“ muigab Signe. „Aga kui kavandid ritta panin, läks värvipalett ikkagi siniseks. Kaubamaja valiski sinised ja ma arvan, et ehk inimeste maitse ka muutub. Nii see läks.“