Painav saladus varjutab suhet – kas rääkida või vaikida? (3)

Maia (40) lugu: „Mind vägistati ja ma ei jää rasedaks.“

„Elasin nooruses läbi vägistamise. See oli ka oma viga – kes käskis võhivõõra mehe autosse istuda, ehkki too lubas lahkelt mind peolt koju sõidutada,“ raputab Maia endale tuhka pähe.

„Ta oli julm, viibisin peale seda üleelamist päris pikalt haiglas. Häbi oli sügav, politseile ma avaldust ei kirjutanud.

Olen aastaid elanud ennast süüdistades ja mul pole olnud ühtegi pikemat kooselu. Voodis on mind alati tabanud mingisugune kramp – ma ei suuda tunda naudingut. Pikapeale on kõik mu partnerid sellest aru saanud. Aga aasta tagasi kohtusin oma praeguse elukaaslasega, kes on olnud täiesti erinev mu senistest kaaslastest. Esiteks arenes meie suhe pool aastat, enne kui me voodisse jõudsime. Teiseks on ta lõputult hoolitsev, tähelepanelik, hell.

Hiljuti tegi ta mulle abieluettepaneku ja usaldas ühel õrnushetkel, et tahaks last. Aga mina lihtsalt ei jää rasedaks! Mul pole aastaid olnud tarvis endale isegi beebipille osta. Käisin psühhiaatrite juures. Üks ütles, et see häire on psühhosomaatiline, ja ravis mind Alexandri tehnikaga. Teine kirjutas mulle välja erinevaid lihaselõõgasteid. Mitte miski ei aita. Aga mu mees on ju nii lootusrikas, vaatab suurte siniste silmadega tulevikku, kindlasti tahaks ta mitutki last.

Ma ei teagi, mida teha. Kardan, et sellest kunagisest vägistamisest ja mitterasestumisest rääkimine lõpetab meie suhte. Kas ta ikka armastab mind piisavalt, et minu kohutavast minevikust üle saada? Samas ei suuda ma nii hea inimese ees sellist saladust enam kauem varjata. Tunnen end iga päevaga halvemini.“

Kati (25) lugu: „Mu vend istub vangis.“

Kati häbeneb, et on pärit hoopis teistsugusest perest kui tema elukaaslase ühtehoidev ja heal järjel perekond. „Mina mäletan lapsepõlvest ainult purjus ema ja pidevalt vahelduvaid „kasuisasid“,“ torkab ta. Mehele ei suuda ta sellest rääkida. Ka oma kolmest poolvennast mitte.

„Üks neist saab enam-vähem oma eluga hakkama. Teine on lihtsalt ullike, annan talle pea igas kuus söögi- või pigem õlleraha. Kuid kahjuks on mu vanim vend sellise kaliibriga retsidivist, et temast kirjutati isegi ajalehes. Esimest korda jäi vargusega vahele vist juba esimeses klassis, nüüdseks on jõudnud selliste tegudeni, mis ületavad uudisekünnise.

Mu mees küsib küll, miks ma oma perega ei suhtle. Vabandan end siis välja keeruliste suhetega, mis pärit juba lapsepõlvest. Aga ükskord hakkas ta peolauas rääkima kurjategijageenidest. Et kurjategijad tootvat kurjategijaid edasi. Ma olen alates sellest õhtust elanud kui hirmu- ja õuduse unenäos.“

Noort naist rõhub mure: mis siis, kui mees saab teada, et ka tema vend on kurjategija, ja hakkab põdema selle pärast, millised geenid on pärinud nende väike poeg?

Tiina (55) lugu: „Ma tean, et mees petab mind.“

„Oleme abikaasaga ligi 20 aastat abielus olnud. Selle aja jooksul oleme elanud läbi majanduslikult raskeid aegu ja pidanud töö tõttu teineteisest eemal olema. Meil mõlemal on pingeline ja vastutusrikas tööelu, kuid olen kindel, et ka minu mees on alati soovinud, et kodu oleks selline rahulik kodusadam,“ lausub Tiina. Ta möönab, et nende seksielu on suure töökoormuse tõttu kannatanud, kuid ta polnud valmis põntsuks, mis teda mõni aeg tagasi tabas. 

„Sain teada, et minu mees on juba terve aasta elanud kaksikelu. Pealtnäha on ta ontlik pereisa, aga siis, kui mina ja tütar oleme maakodus, suhtleb tutvumisportaalidest leitud naistega. Kõike kohutavam on see, et selle suhtluse avastas tütar, juhuslikult isa telefoniga helistades. Ta ei julgenud mulle alguses rääkidagi, kartis mind kurvastada. Ise luges aeg-ajalt isa mobiilist naistele saadetud seksuaalse alatooniga sõnumeid.“

Nüüd mõistab Tiina, miks tütar poole aasta eest isa vastu nii tõrksaks muutus. „Tal on ka koolis tekkinud suhtlemisprobleemid, ta peab koolipsühholoogi juures käima.“ Pereisale pole naispere öelnud, et ta on vahele jäänud. Tiina teab, et kas või tütre pärast on vaja tõde jalule seada, kuid ta kogub selleks vestluseks hoogu. „Näen oma tuttavate pealt, kuidas üha minnakse lahku ja meespool astub üsna kohe uude suhtesse, aga keskealised naised jäävadki reeglina üksikuks. Mina kardan lahutust, kardan seda, et kogu meie ühine elu variseb kokku. Pelgan üksindust ja kibestumust.“

Raivo (28) lugu: „Olen alati olnud mahajätja.“

„Sain varsti pärast oma nüüdse elukaaslasega tutvumist aru, et ta on suhetes väga valusalt kõrvetada saanud. Ta oli võtnud hoiaku, et ühegi kehkenpüksi peale ta enam oma aega ei raiska. Ühel kohtingul ta pinnis: „Kas tavaliselt oled sina teisi maha jätnud või on sind maha jäetud?“ Ma juhtisin teema sujuvalt kõrvale, sest ei tahtnud öelda, et olen alati olnud mahajätja,“ meenutab Raivo. „Mõtlesin, et ta hakkab mind pidama playboy'ks, kellel ükski suhe üle paari kuu ei kesta.“

Enda üllatuseks oli Raivo kohanud naist, keda poleks osanud varem ettegi kujutada. „Meil oli nii palju sarnasusi. Ta on parajalt asjalik ja parajalt lapsemeelne. Ta naudib oma tööd ja tal on suured eesmärgid.“ Mehe varasemad kallimad olid olnud teistsugused: „Üks tüdruk arvas, et kohe pärast keskkooli tuleb titt teha, mina lähen tööle ja tema jääb koduseks. Mingeid ambitsioone või õppimisplaane tal ei olnud. Üks tütarlaps leidis, et pärast mõnekuust suhet on õige aeg kokku kolida, ja oli ühel õhtul lihtsalt oma kohvritega platsis. Üks saatis lakkamatult sõnumeid ja läks marru, kui ma mõne minutiga ei vastanud. Ma ei saanud hetkekski telefoni ära panna. Aga see neiu oli iseseisev.“

Kui Raivo tundis, et piisav usaldus on tekkinud, rääkis ta armastatule kõik ausalt ära ja mingit draamat ei sündinud, sõbratar sai kõhutäie naerdagi. „Natuke ta noris, et kas see mind ei kohuta, kui ta oma hambaharja minu vannitoas hoiab, aga me kolisimegi varsti kokku, minu initsiatiivil.“

Madise (58) lugu: „Kirjutasin maja poja nimele.“

„Mul on väga toimekas abikaasa, kel on tohutu suur suguvõsa. Loomulikult saab ta kõigi sugulastega hästi läbi ja meie kodu on iga nädal nagu mustlaslaager,“ kurdab Madis.

„Mõned aastad tagasi sain Saaremaal elavalt vanaonult, keda olin aeg-ajalt aitamas käinud, päranduseks tema maamaja. Rumalast peast rääkisin sellest ka naisele. Oi, kus ta rõõmustas! Terve eelmise suve rääkis, et seal tuleb nüüd suguvõsa kokkutulek korraldada ja et ta tahab sinna sõbrannasid külla kutsuda. Mina aga olen sellest maamajast mõelnud kui oma rahuoaasist, kuhu Tallinna-melu eest põgeneda, et üksinda metsas ja merel käia. 

Õnneks on poeg esimesest abielust sama hingelaadiga. Tegingi tema nimele kinkelepingu, ehk siis on temalgi huvi seda maja kõpitsemas käia. Kuid proua on juba pakkunud, et maja tuleb üldse maha müüa, siis saab kööki remontida ja reisida. Kuidas talle nüüd öelda, et maja pole enam meie omagi?“ on mees nõutu.

Suhtenõustaja: „Intiimelu detaile ei pea jagama isegi abikaasaga.“

Isikliku arengu ja suhtenõustaja Tiina Tiitus: „Kõik on lubatud ja miski pole keelatud, aga tagajärgedele on vaja otsa vaadata. Kohtudes ei pea teisele inimesele endast raportit esitama, ent kui teatud teemad üles kerkivad ja see võib puudutada ka teist, siis on vaja rääkida. Olulise teist inimest puudutava informatsiooni varjamine on sama, mis valetamine. Intiimelu on aga iga inimese isiklik asi, minevikudetaile ei pea jagama isegi abikaasaga.

Kui inimene tahab jagada, siis ta võib. Enamasti tahab teine mineviku või petmise üksikasju teada armukadedusest, olukorra paremaks kontrollimiseks, teise alandamiseks või enda üleoleku kindlustamiseks. Kui petetakse, siis on usalduslik suhe juba kadunud ja petjal on oma uus elu. Lahku minnes ei ole vaja teistele aru anda, kas sul on keegi uus või mitte. See ei tähenda seda, et peta, aga ära räägi – kui vahele ei jää, siis on kõik korras. Usaldavas suhtes tulevad varem või hiljem kõik saladused välja ja see on kergendus. Saadakse teada, et polnudki nii hull ja kunagi ei olda oma kogemuses üksi.

Enamasti arvataksegi ausust jutuks võttes, et tegu on halbade asjade avalikuks tulemise, oma süü ja vigade tunnistamisega. Aususel on veel teine, olulisemgi pool: head asjad on jäänud välja ütlemata. Need halvad suruvad ikka kuidagi ennast läbi pragude nähtavale. Ma alustaks aus olemist sellest otsast: hakake iga väiksemagi impulsi peale avaldama oma lähedasele armastust, austust ja tunnustust. Häbi ja varjamise mustrid võetakse kaasa lapsepõlvest. Avatud inimene on ka suhtes avatud meelega ega karda teisele oma olemust näidata.“

Elutreener: suhe käriseb pigem varjamise kui varjatud asja pärast

Elutreener Marika Palu: „Iga suhte esimene reegel ütleb, et suhe baseerub usaldusel. Kui see pole täidetud, siis hakkab suhe varem või hiljem kärisema, kusjuures tihtipeale just sealtsamast varjatud kohast. Kärisemise põhjus ei ole mitte varjatud asi oma sisuga, vaid see, et midagi varjati. Vahel oskab partner osutada, et probleemiks on varjamine, vahel ei oska. Siis ta nimetab põhjuseks juhtunut. Tegelikult ei ole peaaegu kunagi süüdi juhtunu, vaid see, et seda varjati.

Kui on selline saladus, mis mingil viisil välja pressib või millel on kaasteadjaid, siis tasub see lahti rääkida. Just nimelt „lahti“, mitte „ära“. Lahtirääkimine on protsess, milles osalevad kaks inimest, kes mingil teemal arutlevad. Vahel kasutatakse ka kolmanda abi, kui arvatakse, et see on vajalik. Tingimus on, et mitteteadev pool kuulab ja saab aru, millest räägitakse. Ärarääkimine tähendab, et lastakse kõrvad lonti nagu pahandust teinud laps, minnakse ja pahvatatakse kõik välja. Teine ei pruugi midagi aru saada, sest tuleb jutulaviin või, vastupidi, mõni kogelev sõna.

Kui lahtirääkimist tehakse kahekesi, siis tasub kindlasti seletada, kuidas see ärarääkijale kunagi mõjus ja kuidas mõjub praegu. See on teise poole jaoks paremini mõistetav, kui ei näidata ainult fakte, vaid ka emotsioone ja mõjusid. Inimene, kel endal puudub vastav kogemus, ei pruugi ettegi kujutada, kuidas mingi asi võib teisele mõjuda.

Kohe kindlasti tasub ära rääkida asi, millel on veel mõni teadja. Mitte kunagi ei tea, kus elu teid ninapidi kokku viib, ja siis võib luuavarrest selline pauk tulla, et selle tagajärgi ei lapigi enam kokku.

Alati on võimalus, et teine pool suhtub halvasti. See tähendab, et ta kas ei kuulanud või ei mõistnud – toimus ärarääkimine, mitte lahtirääkimine. Selline reaktsioon on tõenäolisem, kui info asja kohta tuleb kusagilt mujalt.

Näiteks vägistamist ei pea mehed põlgust väärivaks, küll aga naised enda sees. Mehed võivad solvuda (et miks neid õigel hetkel seal polnud!), vihastada või kurvaks muutuda, aga nad ei põlga. Põlgus on naiste sees olev reaktsioon, mis tekib sellest, et asi jäi õigel ajal korralikult lahti rääkimata ja inimese enesehinnang on kannatanud. Kui seda projitseeritakse ka oma partnerile, siis see on naise arusaam, mitte mehe oma.

Suurte saladustega on vaja lahtirääkimist, kus tuleb lugeda iga partneri reaktsiooninüanssi ja tegelda seletamise, seletamise ja veel kord seletamisega. Üks kord on suur töö ja edaspidi rahu. Tingimusel, et midagi ei jäetud kahe silma vahele. Küll aga oleks vaja enne iseendale asi korralikult selgeks teha, mitte kallata partnerile kaela keeva pajatäit tulikuumi podinaid, mis vapustavad, lõhuvad ja ehmatavad. Teisisõnu – igasugune seda tüüpi klaarimine hakkab peale sellest, et räägitakse asi endale ära. Ausalt. Proovimata enda silmis parem välja paista või kergendavaid asjaolusid otsida. Üsna tavaline on enda asetamine rolli, kus on väga palju õigustamist, kuid enda vastu filigraanselt aus olemata ei ole mõtet minna partnerile midagi rääkima – ta tajub, et vassitakse.“

Selgeltnägija ja tervendaja Maria Katariina Kuusing:

„Kui saladus, mis hingel on, nii tugevalt hinge kraabib ning tahab välja pääseda, tuleb muidugi rääkida. Mina usun, et paarisuhted selleks ongi, et teineteist mineviku valudest tervendada ning selle tulemusena koos parem tulevik luua.

Samas – kui see saladus ei puutu käesolevasse suhtesse ning ka hinge enam ei kraabi, siis ei näe mina mõtet seda jagada. Kindlasti ei hakkaks partner teist seetõttu põlgama või eemale tõrjuma, eriti kui saladus ei ole otseselt seotud suhtega. Olen alati seda meelt olnud, et armastuse ees tuleb end alasti võtta. Ainult siis on see päris armastus.“