Alma päev oli alanud vasaku jalaga tõustes ja kuskilt ei paistnud mingeid märke, et see ka paremini lõppeda võiks. Olles küll tuppa tagasi põgenedes saanud lahti tüütust Lainest, kes teda aiaväravas nagu Kerberos valvas, sai ta peagi aru, et naabrinaise lobapidamatuse vastu aitab vaid üks – see rahulikult üle elada.
«Näe, Laine, sina ikka veel siin. Nagu oleks keegi su aiaväravasse kinni kleepinud!» hüüatas Alma uuel katsel tänavale astudes, jakk õigetpidi selga aetud.
«Vaba maa, vaba naine!» teatas Laine uhkelt. «Tahan, seisan väravas. Tahan, jalutan linna peal. Meil on üldse vaba maa ja vaba riik!»
«Ah kohe niimoodi?» imestas Alma ja tahtis Lainest mööda liikuda, et lõpuks ometi poes ära käia.
«Niimoodi jah!» käratas Laine. «Kord peab olema, tšort-paberii-pasaalusta! Aga tead, mis ma poe juures kuulsin?»
«Ei tea,» vastas Alma. «Ja ega tea, kas tahangi teada.»
«Haa! Seda sa ainult arvad, et sa ei taha! Aga sulaselge issanda õnnistus, et sa nüüd just minuga kokku sattusid! Ma just poe juurest tulen ja seal räägiti, et küttepuude hind tõuseb taevasse! Iga päevaga kruvitakse neile säärast hinda otsa, et varsti ei julge enam binokliga ka vaadata!» jagas Laine lahkelt oma teadmisi.
«Siis on küll arusaamatu, et mida sa siin väravas valvad. Torma aga metsa ja vea siis koorem halukaupa koju, enne kui hinda lausa binokliga tuleb mõõtma hakata,» püüdis Alma vapper olla.
«Seda sa räägid ainult puhtast kadedusest, et mina ka ilma ja asjadega kursis olen. Aga ära muretse, Alma. Nõnda palju olen mina hea inimene küll, et ma sulle suure saladuskatte all võin kinnitada: küttepuude hind kerkib meiesuguste lihtinimeste jaoks sügisel kulla kõrgustesse,» lohutas Laine naabrinaist. Puhtalt heast südamest – nagu ta alati rõhutada armastas.
«Mis siis ikka,» vastas Alma. «Eks me siis sügisel hakkame aga kulda koldesse ajama.»
Sellise lolli jutu peale pidi Laine kohe tulist viha täis minema.
«Ei ole siin midagi tarvis suud pruukida. Osta kohe praegu ära! Seda ma sulle ütlen,» õpetas ta siiski kannatlikult, sest ega tema kade inimene olnud. «Sügisel jaksavad vaid mõned üksikud pealinna jõukurid salaja turult hõlma all mõne puuhalu koju kanda – seda ma sulle ütlen!»
«Mis nad neid halge siis salaja koju kannavad?» uuris Alma.
«Aga eks ikka sellepärast, et neid vargaid ja röövlinägusid on viimasel ajal nii palju siginenud nagu seeni pärast vihma,» teadis Laine täpselt. «Neid on nii palju, et kõik ei mahu enam poliitikasse ära ja siis tehakse harvendamist. Nõrgemad visatakse ikka välja. Ja nemad siis luusivad tänaval ja passivad peale, kust aga mõni haluga mees silma hakkab!»
«Noh, eks siis tuleb hakata elektriga kütma,» püüdis Alma end vabadusse päästa.
«Elektriga!» möirgas Laine naerda. «Elektrit pole meil sügisel enam ollagi! Kõik müüakse salaja hõlma all kalli raha eest Lätti ja Leetu maha. Mõned kavalamad käivad juba praegu pangega piiri peal ja müüvad teda lollidele lätlastele. Need ostavad kah, nagu poleks enne elektrit näindki.»
Alma tüüris nüüd otsustavalt Lainest mööda.
«Ja jaa! Praegu sa mõtled küll, et hull mutt, aga tuleta sügisel mu sõnu meelde!» hüüdis Laine talle veel järele. Mõnikord oli ikka paduraske inimestele head teha.
Järgmine ebameeldiv üllatus tabas Almat poe ees, kus Lepiku Salme oma lähikondsetele väärt õpetussõnu jagas. Almat nad veidike kartsid ja seega pääses ta sealt mööda vaid väärika peanoogutusega. Aga selja tagant kuulis ta liigagi hästi, kuidas teda uhkeks ja upsakaks tembeldati.
Omateada ei olnud Alma sugugi uhke ega upsakas. See, et ta poe ukse ees Lepiku Salme sajatusi kuulamas ei raatsinud käia, ei tee veel kedagi uhkeks ega upsakaks. Aga küllap siis nemad juba teadsid ja tundsid seda elu paremini.
Poes selgus muidugi, et Alma oli rahakoti üldse koju unustanud. Ja niipalju Almal juba uhkust jagus, et võlgu ta kauplema ei hakanud, kuigi kassas istus Silvi, kes Almat väga hästi tundis. Infoleti ees ründas teda noormees, kes teadis täpselt, kuidas elu paremaks muuta. Oli vaid tarvis Alma allkirja ja siis pidid piimajõed kohe otse läbi Morna kesklinna voolama hakkama. Almat jälle väga ei huvitanud, et piimajõgi just Monra kesklinnast läbi voolama hakkab. Talle oleks rohkem meeldinud, et Mornas oleks korralik mänguväljak. Noormees muutis kohe meelt ja lubas ka mänguväljakut, kui ainult Alma selle nii tarviliku allkirja annaks. Aga Almat ei huvitanud jälle allkirja andmine ja nõnda jäi järjekordne erakond ilma väärt liikmest.
Koduteel ehmatas naist üks väike klähviv kutsikas. Nende vahele jäi küll aed ja Almal polnud karta midagi, kuid siiski mõjus Almale väikese kutsika ootamatu häälitsemine ehmatavalt. Lõpuks jõudis ta siiski koju, aga ükskõik, mida ta ka teha ei proovinud, viltu ja vääriti kiskus ta käes täna kõik, mida ta ka ette võtta ei püüdnud. Koristamise asemel lõhkus ta oma ilusa vaasi. Kilde kokku korjates lõikas sõrme. Plaastrit otsides pudenes tabletipurk põrandale laiali ja neid põlvili roomates üles korjates libistas ta endale pinnu kätte. Lõpuks vajus ta väsinult ja õnnetuna tugitooli. Käsi veritsemas ja pind tuikamas.
Samal ajal istusid Allan ja Mare aga metsas autos ja mees püüdis lootusetult autot käivitada.
«Ära nüüd ilmaasjata käia,» manitses Mare, kui kaasa juba kolmandat korda rooli istus ja starterit andis. «Tee ikka ka enne midagi. Pärast on aku tühi, siis ei saa enam raadiotki kuulata!»
«Mistarvis sul seda raadiot nüüd kuulata siis on vaja?» porises mees, kes oma arust oli teinud juba kõike, mida oskas.
«Siis saame vähemalt teada, et kas meid juba taga otsitakse või mitte,» vastas Mare õlgu kehitades.
«Mistarvis meid taga otsida? Ega me miskisugused kurjategijad pole,» ei saanud Allan ikka aru.
«Noh, aga äkki Alma helistab politseisse! Sai ju lubatud talle, et õhtul käite surnuaial ära,» pahandas Mare. Et just talle see maailma kõige rumalam mees pidi sattuma!
Aga rumal mees hakkas hoopis ootamatult muhelema.
«Kui sa loodad, et Alma nüüd politseisse helistab, kui me päevavalges kodus pole, siis oled sa küll naiivne nagu naarits!» kõhistas Allan ja kujutles, kuidas ema politseisse helistaks. Seda oleks tahtnud kohe pealt kuulata.
«Naarits ei ole naiivne!» lõikas Mare mehe kujutlustesse sisse. «Naarits on ilusa karvaga.»
«Need ilusa karvaga ongi veel need kõige naiivsemad,» muheles mees edasi.
Aga Maret ei huvitanud hetkel üldse ei naaritsad ega nugised. «Miks sa arvad, et Alma ei või politseisse helistada, kui meid õigel ajal kodus pole?»
«No kuule!» muheles Allan. «Ega me mingid lapsed pole, kes kodunt salaja varvast on visanud. Me oleme ikkagi täiskasvanud inimesed. Mis meiega siin metsas ikka juhtuda saab?»
Samas aga libises tumedate pilvede all üks kahtlaselt kummaline ja lõvi meenutav vari üle metsatee vaid mõnikümmend meetrit nende autost eespool. Ja Allan ei tundnudki end järsku enam nii väga täiskasvanud inimesena ...
«Kas meil midagi söögipoolist üle ka jäi?» uuris härra Peterson viimaks, püüdes enda mehelikku väärikust taastada – pärast seda, kui oli veendunud, et üle tee libisev vari ka Maret ükskõikseks polnud jätnud.
«Kas sa nägid seda?!» sosistas Mare vaid vastuseks, haarates tugevalt Allani käsivarrest.
«See suur et ... Mis ma siis nägema pidin?» püüdis Allan end julgustada mehe eest väljas olema ning paslikku ükskõiksust üles näitama. Aga kuna taevas kiskus aina ähvardamaks, siis ei tulnud tal see just kõige vapramalt välja.
«Seda ...» osutas Mare ette, metsateele. «Seda lõvi!»
«Ole nüüd!» pomises Allan. «Kust see lõvi siia Eesti metsade ja rabade vahele pidi saama?»
«Eks ikka loomaaiast! Või siis tsirkusest!» sosistas naine. «Praegu liigub neid siin igasuguseid ringi. Flaieritele kirjutavad nad reklaamiks küll, et väikesed, armsad loomakesed, aga tegelikult ... Võib-olla sellepärast kirjutavadki nii?!»
«Mis asja sa ajad? Millepärast kirjutavad? Mida?» küsis kohkunud Allan.
«Sellepärast et need suured ja hirmsad on plagama pääsenud!» klammerdus Mare mehe käsivarre külge.
Allan sai aru, et nüüd peaks ta kuidagi oma naist julgustama, kuid õiged sõnad ei tulnud meelde. Seda enam, et kahtlane vari, kes üle tee oli libisenud, ei meenutanud tõepoolest kuskilt otsast kodumaiseid elajaid, vaid tõesti loomakuningat ennast.
Öö hakkas kätte jõudma ja autot käima saada tundus Allani arvates sama lootusetu, kui surnu seljast sooja saada.
Järgneb ...
Järjejutt ilmus esmakordselt ajakirja Naisteleht 2013. aasta suvel.
Kommentaarid (0)