Aga paistab, et kägu enam kukkuda ei saa. Tiivad on kärbitud, IP-aadress tuvastatud ning klaviatuur ära võetud. Braavo! Tubli töö, Marika ja Robert! Mul on väga hea meel, et selline intsident on juhtunud. Üsnagi õpetlik lugu kõigile. Aga tahaks ka nüüd olla linnuke traadil nimega Kägu362 ja kirjutada sellest.
Kui "Baari" saade just lõppes ja meie tegmisi kajastati rohkem, kui Kardashianeid, siis loomulikult lugesin ka kommentaare. Ega seal palju tarka ei räägitud. Lihtsalt hõisati välja teatud asju väga kõva häälega: "pede",
"türaimeja", "sitapakkija", jne. Kedagi ei huvitanud, mis artikli sisu oli. Lihtsalt oksendati end võidu tühjaks. Ma isegi korra kirjutasin vastu. Aga see oli vaid õli tulle valamine. Sama hästi võiks Varro Vooglaiule rääkida vikerkaarest ja
Madonnast.
Alles paar kuud hiljem taipas mu väike aju, et mul pole mõtet lugeda neid sisutuid šedöövreid. Vaatasin ainult kommide arvu, mis järgnes pealkirjale. Ja see reegel kehtib minu puhul tänaseni. Ma ei loe ühtegi kommentaari. Ma ei taha oma tuju rikkuda. Ilmselt kaoks mul kohe ka isu seda blogi siin kirjutada.
Paljud on mind lohutanud ja öelnud, et iga lugeja on fänn. Seesamune arutu vihkajagi kuulub sinna gruppi. Ja kui laupäeva või pühapäeva hommikul, peale minu blogi avaldamist, on see number juba 50, siis vallutab mind pigem suur rõõm ja teisalt on kahju neist inimestest, kes seal tuld ja tõrva on pritsinud selle asemel, et nautida mõnusalt puhkepäeva.
Kui tead, et mu blogi sulle absoluutselt ei meeldi, miks sa siis ikka igal nädalavahetusel võtad ette raske teekonna ja loed mu lollusi? Soovid ilusat pühapäeva, siis vaata "Hommikut Anuga" või kuula Vikerraadiot. Säästa enda aega, närve ja niigi juba kiilaks kiskuvast kuplist langevaid juukseid.
Ja need kolm head kommentaari, mis kirjutatud (sõbranna ütles, et need
interneti avarustes siiski on), jäävad mul nägemata. Ma leidsin isegi ühe eriti halva sisuga teksti kellegi teise blogi alt, mille Õhtuleht oli juba sobimatuks tembeldanud. Uskumatu, aga viha külvatakse tõesti kõikjale. Olen alati öelnud, kui ei meeldi, liigu edasi. Ära ole kinni sinu jaoks ebamugavas olukorras.
Ja veel need eriti klišeelikud tsitaadid, mida leiab kõikide feissarist ja instast: "Let go bad people and negativity." või "Be good and kindness comes to you." Inimesed mõelge neile ka siis, kui te postitate neid vastikuid komme. Ma tean väga hästi, et mu blogi ei ole kõigile. Ja olge tänulikud, et Anu Saagim tsenseerib maitsekalt mu väljaütlemisi. Must variant ja kirjavead on veelgi hullemad, kui seda ettegi oskate kujutada!"
Aga samas, keelata sõnavabadust? Kui ÕL lubab mul sellist möla ajada iga jumala nädal, siis miks ei peaks lugejad seda sama teha saama. Enda arvates teen nalja kõige ja kõigi, eelkõige iseenda üle. Minu jaoks on see huumor, teiste jaoks mitte. Siin on pigem küsimus, kust kellegi piir läheb. Kui meil kõigil oleks sarnane huumorisoon, siis me oleks justkui kari oinaid. Üks määgib ees ja teised kooris järgi.
Olen alati ka seda meelt olnud, et ei ole tähtis, mida öeldakse, vaid kuidas seda tehakse. Mul ei ole filtrit peal ja olen väga tihti sattunud piinlikesse olukordadesse. Alati kniksu teinud ja öelnud, et püüdsin nalja teha. Vastaspool pahane, ega saa aru, kuid mõistab siiski, et mul polnud halbu kavatsusi. Sestap, miks ei tohi "käod", "tundmatud pässid" ja muud totrad varjunimed oma arvamust avaldada minu üllitiste all.
Teisele öeldakse alati sitasti siis, kui tahetakse end paremini tunda. Mina neid keelata ei saa. Aga ühiskond on nii hellaks muutunud. Kõik sõdivad ainult oma õiguste eest, aga samas unustades teised ja nende õigused. Kõik on nõus sitta loopima, aga kui ise pihta saadakse, siis ollakse maailma trööstitum kannataja. Ainuke meelelahutus minu jaoks, kogu selle tralli juures, on see, kui kommentaatorid omavahel tülli lähevad. Eks omad vitsad peksavad. Hahahaa!
Katrin Vaga artikkel "Oma arvamus – kas alati põhjendatud?" oli mõnus
lugemine. Ja selle valguses ka Andrus Kivirähki arvamus kommentaatoritest oli kui rusikas silmaauku. Kõik on väga targad oma arvamust välja ütlema, sõltumata sellest kas ollakse pädevad üldse olukorra kohta piiksuma.
Ja teate, kommentaarid on üsna etteaimatavad. Soperdised on alati suunatud inimese, mitte artikli sisu suunas. Seega elatakse lihtsalt oma viha välja ja seepärast ongi päeva lõpuks tegu laimu ja solvamisega. Ja paljud asjalikud kommentaarid kaovad kahjuks selle pasa sisse ära. Ma ei imestagi miks Marika kõik kohtusse andis.
Kivirähk arvas, et ta teeniks päris korraliku kopika, kui kõik sõimajad üles otsiks ja häbiposti tõmbaks. Mina teeniks veelgi rohkem, sest mu olematu maine on veelgi sügavama sita sisse trambitud. Niisama noomitus ei hoiaks "kägusid" ammu enam tagasi. Seega, kopsakas rahatrahv ongi õige karistus. Kuid kas oleks mõistlik raha endale jätta? Selle papiga ma mainet ju paremaks ei tee, ega võida ka fänne juurde. Pigem anda see heategevusse ja tulla kangelasena teiste arvelt ebameeldivast olukorrast välja.
Miks nende samade igihaljaste kommentaatorite esimene vastus pärast
vahele jäämist oli: "Ei kommenteeri"? Julged teha, julge tunnistada.
Kui oled juba üllitanud pika loo, kui halb keegi on ja seda veidi mahlakamas
toonis või valimatult sõimusõnu ja solvanguid kasutades, siis ei ole mõtet
hiljem lolle vabandusi välja mõelda. Sa võid olla anonüümne oma varjunime taga, aga sind leitakse igal juhul üles. Ja siis pole mõtet vinguda, et kogu pere kasutas arvutit ja sul pole aimugi, kes oma solgiämbrit avaliku elu tegelaste pähe tühjendas.
Sa võid klaviatuuri taga olla võimsam kui jumal, aga reaalsuses oled madalam, kui pilvik sambla sees. Elada tuleb ikka oma tegude ja sõnade järgi. Nii et, tuleks ikka hoolikalt mõelda enne, kui miskit kribama hakkkad.
Loodan väga, et Ivar Soopani tsitaat "Veebimeedia kubiseb jamast, mida ei
tohiks avaldada!" ei käi minu blogi kohta ja see ilmub edaspidigi. Tean, et need "isiklikud arvamused" minust ei kao kuhugi. Mina kedagi kohtusse andma VEEL ei hakka. Öeldakse, et haukuv koer ei hammusta, seega klähvige edasi.
Aga samas, kui te väidate olevat intelligentsed ja haritud, siis ärge piinake ennast pühapäeva hommikul minu lollustega. Usun, et Kuku raadios on palju arukamaid vestlusi, mida kuulata. Aga kui tahate end paremini tunda, siis vaadake Savisaare pilti ja olge tänulikud, et teil kaks jalga all on.
Kommentaarid