Brita teab, et koduakende taga on elu ja muu maailm, kuid ligi üheksa kuud puudus tal sellele igasugune ligipääs. (Pilt on illustratiivne)Foto: Axel Bueckert/Vida Press
Eesti uudised
4. oktoober 2018, 20:10

Erivajadusega naine kemples sotsiaaltöötajatega üheksa kuud, et saada seaduses ette nähtud abi

„Vajan tugiisikut, et kodust välja pääseda, kuid mulle korrutatakse, et sellist teenust ei olegi.“ (77)

„Ma tahaksin arsti juurde minna, käia juuksuris, aga ma ei saa. See on nii ängistav, et võtab eluisu. Seadus ütleb justkui, et omavalitsus peaks mind aitama, nemad aga teevad kõik selleks, et minust lahti saada,“ räägib erivajadusega naine.

„Ma tahaksin arsti juurde minna, käia juuksuris, aga ma ei saa. See on nii ängistav, et võtab eluisu. Seadus ütleb justkui, et omavalitsus peaks mind aitama, nemad aga teevad kõik selleks, et minust lahti saada,“ räägib erivajadusega naine.

Brita (nimi muudetud) on noor kõrgharitud naine. Kaheksa aasta eest tehti talle teatavaks Aspergeri sündroomi diagnoos. Britale mõjuvad laastavalt paljud valjud helid ning müra. Ta kardab sõita ühistranspordiga ega talu võõraste inimeste pilke, puudutusi. Ta ei ole võimeline käima üksinda avalikes kohtades ja tal on raske kohaneda ootamatute olukordadega.

Just kohanemisraskuste tõttu ning hirmust halbade sõnade ees palus ta oma loogi kirja panna anonüümselt.

Edasi lugemiseks: