Seksikirjanik: naised petavad mehi üha rohkem (48)

Kirjanik Wednesday Martin leiab, et see teadmatus pole meeste süü. Probleem on selles, et kõik, mis poistele nii meeste kui naiste seksuaalsuse kohta on õpetatud, on olnud algusest peale vale.

Martin avaldas äsja raamatu „Untrue: Why Nearly Everything We Believe About Women, Lust, and Infidelity Is Wrong and How the New Science Can Set Us Free“ („Ebatõed: miks pea kõik, mis me usume naiste, iha ja truudusetuse kohta, on vale, ja kuidas teadus saab meile vabaduse tuua“). Selles võtab autor pulkadeks lahti kõik, mis me seksist ja sugudest õppinud oleme. Alustades ettekujutusest, et meestel on kõrgem libiido tase kui naistel ja lõpetades müüdiga, et mehed kalduvad tõenäolisemalt petma.

„Me oleme pärinud sellise kultuurilise ettekujutuse,“ sõnas Martin. „Meile on õpetatud, et mehed on loomu poolest seksuaalsemad, neil on kõrgem libiido, et meeste jaoks on raskem monogaamne olla ja et mehed ajavad seksuaalkogemustes rohkem uudsust ja mitmekesisust taga kui naised. Meile on öeldud, et see on „teadus“. Kui ma ekspertidega rääkisin, siis hakkas see vana narratiiv koost lagunema.“

Mida kirjanik siis meeste ja naiste seksuaalsuse kohta uut välja toob?

Naiste truudusetus on tõusuteel

Ajalooliselt on teadlased uskunud, et mehed kipuvad naistest tõenäolisemalt partnerit petma. See eeldus põhineb Martini sõnul aga valdavalt ühel vanal ja kaheldava metoodikaga uuringul, milles geneetik A.J. Bateman hindas mees- ja naissoost puuviljakärbeste paaritumiskombeid.

Selle uskumuse lükkavad autori sõnul tänapäevased uurimused ümber. Tänavu jaanuaris avaldatud uuringu kohaselt on vanusegrupis 18-29 rohkem naisi oma partnerit petnud kui meeste samas vanusegrupis. 2013. aasta uuringus tõdeti, et 2010. aastal olid abielunaised 40% rohkem altid petma kui 1990. aastal. Martini kinnitusel ei ole meeste ja naiste kaldumisel truudusetusse õigupoolest kuni 50ndate eluaastateni erilist vahet.

Naiste lodevam seksuaalelu võib olla evolutsiooni pärand

Autori kinnitusel on monogaamia suhteliselt uus ajalooline konstruktsioon. Martini sõnul on teadlased tänaseks jõudnud üsna laialdaselt ühisele arusaamale, et inimesed pole just väga ammu olnud koos monogaamsete paaridena: koopainimesed elasid hõimude või suguharude kaupa koos, kasvatasid ühiselt lapsi ... ja ka tegid neid koos ehk inimestel oli mitmeid seksuaalpartnereid. „Monogaamia on uus asi. Meid loodi polüamooriaks,“ kinnitab ta.

Autor läheb oma järeldustes aga veelgi kaugemale ning kinnitab, et eeskätt naised on evolutsiooniliselt arenenud promiskuiteediks ehk nn lõdva kummiga eluviisiks. Ta viitab ühele emaste India ahvide paaritumiskombeid käsitlevale uuringule ja arvab, et promiskuiteet oli naistele evolutsiooniliselt vajalik. Nimelt said naised nii rohkem erinevat spermat ja see oli riskimaandamine meeste viljatusprobleemide suhtes. „Meil võivad olla sellised isud neil evolutsioonilisel põhjustel,“ sõnas autor.

Ka naistel tõuseb

Wednesday Martini seksuaalsusmüüte raputav raamat on väga põhjalik, toome tema erinevaid väiteid välja lühendatud kujul:

* pikaajalised suhted võivad naistele olla raskemad kui meestele

* paljusid naisi erutavad teised naised

* naist erutab seksi ajal ka tema ise

* naistel on erektsioonid

* ka naistel võib olla hommikuerektsioon.

Autori üks järeldusi on see, et kõik paarid peaksid paika panema, kuidas nemad monogaamsust defineerivad, mis on lubatud ja mis mitte. Ja kuigi kindlasti ei pea kõik püsisuhted olevad inimesed tooma enda ellu ka teisi seksuaalpartnereid, on kindlasti vaja püsivalt võtta üht-teist ette, et suhe ja seks oleksid endiselt erutavad.