Eakad sugulased käivad pinda: aias uputab viljadest, tule ometi appi! (262)

24aastane Anett räägib, et ei ela enam aastaid emaga koos, kuid too ei väsi teda aiasaadustega ahistamast. Aneti ema pole enam esimeses nooruses, ent peab sellele vaatamata hiigelsuurt aiamaad, kus kasvatab kõike kaalikatest sõstardeni.

„Aja jooksul olen suutnud talle vähemalt selle selgeks teha, et mul ei ole mingit huvi täiskohaga töö ja muude tegemiste kõrvalt käia vabal ajal tema aiandushobile kaasa aitamas,“ kõneleb Anett, kes mäletab lapsepõlvesuvedest rohimist, kaevamist ja tüütut sõstarde korjamist. Noore naise meelest pole midagi mannetumat kui põõsa küljest ükshaaval tillukeste marjade noppimine. Kuigi ema toimetab nüüd aias omapäi, eeldab ta, et tütar tahab ohjeldamatult tomateid ja kurke vitsutada.

„Augustis helistas ema mulle ülepäeviti ja tal oli üksainus sõnum: „Tule ja päästa mind ometi nende kurkide ja tomatite sissetegemisest ja vii neid vähemaks!“ Võib-olla olen ma imelik, aga ma ei toitu ainult kurkidest ja tomatitest, ammugi siis sõstardest,“ seletab Anett ja lisab, et kui ta ise aiasaadustest ära ütleb, palub ema, et ta need kellelegi teisele viiks. Tütrel pole aga tahtmist vabast ajast tomatikullerit mängida.

Vanaema kukkus pragama

Anett nendib, et tema ema pole sugugi ainus, kel on aias uputus. Ka Aneti kallima vanaemal on oma aed ning vanaema saab iga aasta väga kurjaks, kui keegi teda aias ei aita ja tema tomatitest ei huvitu.

„Ühel hommikul olin ma oma kaaslase juures ja, kui aus olla, siis me olime just millegagi alustamas, kui äkki helistas ta vanaema. Kaaslane võttis kõne vastu, arvates, et võib-olla on vanaemal mingi hädaolukord. Oligi, aga mitte midagi sellist, mida ta arvas. Telefonitorust hakkas kostma valju sõimu,“ mäletab Anett.

„Mul on tomatiuputus! Kas sa tuled ja viid neid ometi vähemaks? Su vend ka ei tulnud! Mul on kastitäis tomateid. Järgmine aasta mina neid enam maha ei pane, kui keegi neile järele ei tule. Mul on veel kolm põõsast sõstraid ka korjata!“ sõitles vanaema lapselast. Paraku ei ole too samuti aiasaadustest huvitatud ja nii ei jäänud tal muud üle kui vanaema targutused lihtsalt ära kuulata. Nii Aneti kui ka tema noormehe tuju oli pärast seda kõnet aga rikutud.

Mõne tunni pärast helistas Anetile jälle ema, kes kurtis ikka tomatiuputust. Õhtul oli Anett end just magama sättimas, kui helistas isa. Kõne põhjuseks olid, üllatus-üllatus, sõstrad.

„Isa tundus natuke švipsis olevat. Ta alustas kõnet sellega, et sõstrad on valmis saanud ja kas ma ei tahaks minna neid korjama. Konks on selles, et mu isa elab teises Eesti otsas,“ pajatab Anett. Pika kõne lõpuks oli isal juba meelest läinud, mis põhjusel ta üldse helistas, ning ta hakkas Anetile uuesti sõstraid pähe määrima, lisades, et pirnid saavad ka kohe valmis...

„Ma saan aru, et vanemad inimesed üritavad noori aidata ja tahavad end vajalikuna tunda, aga tänapäeva noored ei viitsi endale keldritäit moosi keeta ja juurikatest tehtud ühepajatoitu sööme ka võib-olla paar korda aastas. Mul on lihtsalt nii kõrini sellest, et keegi üritab minus kogu aeg süümepiinu tekitada, kuna hea laps läheks ju vanadele aeda appi ja veedaks pool suve hoidiseid tehes. Mina ei ole kellelgi palunud endale midagi kasvatada ja ma ei saa aru, miks ma pean suvest suvesse neid aiandusintriige taluma,“ ahastab Anett.

„Viiks vaid sügistorm kasvuhoone minema!“

Ka 30ndates Karlile pakub ema muudkui oma aiasaadusi. Sarnaselt Aneti emaga hakkab Karligi emale suure aia pidamine tasapisi üle jõu käima. Ometi on tomatite, kurkide, õunte ja muude viljade kasvatamisest loobumine viimane asi, mis tarmukal naisel plaanis on.

Karl räägib, et teda häirivad enim ema vastuvaidlemist mittesallival toonil esitatud nõudmised. „Kui ema ütleks nädala alguses, et „hei, mul oleks nädala lõpus aias natuke abi vaja“ ja pakuks, et vastutasuks saan hulga värsket kraami, siis poleks mul vahetevahel aitamise vastu midagi,“ märgib Karl. „Aga kui ta helistab mulle keset tööpäeva ja teatab, et ma pean nüüd kohe talle appi minema, siis loomulikult ma ei saa ega tahagi minna.“

Karl mõistab, et aiandus on emale hobiks, küll aga ärritab teda see, et tema peab oma vabast ajast sellele harrastusele kaasa aitama. Iga kord Karl ei murdugi. Ta on vahel jätnud emale appi minemata, sest lõppude lõpuks tahab ka oma elu elamist. Ka pole poeg alati kohale tormanud, kui ema niisama tomateid või sõstraid pakub. Selline käsu peale kohale sõitmine ja asjade söömine tekitab Karlis pigem trotsi. Ema solvub aga mõnikord hirmsasti, et keegi lastest talle appi ei tule, ning ei helista siis mitu nädalat kellelegi.

„Vahel ma mõtlen, et sügistorm võiks selle kasvuhoone ometi minema viia,“ nendib Karl.

Pojapoeg saagis õunapuud maha

34aastasel Ingal on kaaslane, kelle vanaema noortele igal võimalusel oma aiasaadusi pakub. Lisaks loodab memm mõistagi, et noored aitavad ka sõstraid noppida ja õuntest moosi keeta. Inga mehel pole aga vähematki tahtmist õuntega jännata. Sestap haaras ta ühel ilusal päeval lihtsalt sae ning läks ja saagis pooled vanaema õunapuud maha.

„Eks ta natuke ektstreemne oli,“ tunnistab Inga. Ta tõdeb, et olukord oli talle korraga kurb ja naljakas. Ühest küljest oli vanainimesest natuke kahju, samas oli koomiline noore mehe trots, kel sai õuntega jahmerdamisest villand.

Põõsastele akuhapet

26aastane Kert meenutab õlgu väristades lapsepõlve, kui ema sundis teda veel hilises teismeeaski sõstraid korjama, rääkimata peetide harvendamisest või kartulimardikate korjamisest. Kerdi meelest on aiandus ja põlluharimine vanema põlvkonna kiiks.

„Võib-olla nende ajal ei olnud, jah, poest midagi saada, aga nüüd on poes kõik olemas. Mul on vabal ajal muudki teha, kui mingite jaburustega tegelda,“ lausub Kert. Ta selgitab, et kodus elades pidi ta aiatöid siiski tegema, kuna elas ju ema-isa kulul. Ent niipea, kui ta kodust välja kolis ja hakkas ise raha teenima, lõpetas ta vanemate põllulapil käimise. „See ei ole minu hobi,“ põhjendab Kert.

Poeg ei pea end sugugi laisaks ega isekaks. Muude töödega on ta vanemaid sageli ka pärast kodust välja kolimist aidanud, aiandust peab aga siiani vanemate eralõbuks, milles ta ise osaleda ei soovi. „Väiksemana mõtlesin, et peaks neile neetud põõsastele sügisel akuhapet peale valama, siis oleks kevadeks kuivanud,“ muigab Kert. Õnneks või õnnetuseks jäi see tegu siiski tegemata.

Vanainimene tahab end vajalikuna tunda

Pensionär Anna on üks nendest emadest ja vanaemadest, kes tahab järeltulevaid põlvkondi aiasaadustega kostitada. Oma sõnul saab ta aiatöödega enam-vähem ise hakkama, abi küsib ainult siis, kui käsil on suuremad tööd nagu kartulivõtt või moosi keetmine.

„Ega nad väga appi ei taha tulla küll,“ muigab Anna lastest ja lastelastest rääkides. Mõnikord siiski tullakse ka.

Anna ütleb, et tegeleb aiandusega osalt sellepärast, et muidu hakkaks tal igav. „Midagi peab ju tegema, niisama toas istudes võib halliks minna!“

Anna on üles kasvanud talus ning kuigi ta elas vahepeal aastaid linnas, meeldib talle siiani toidukraami ise kasvatada. Isegi talvekartuli kasvatab eakas naine omal käel. Võib-olla ei olegi aiaviljad poes nii kallid, aga ise kasvatades võib kindel olla, et tead, mida sööd, põhjendab ta.

„Suurtel põldudel ju mürgitatakse kõike. Ma ei taha neid väetisi täis topitud asju süüa,“ selgitab Anna. „Ja välismaa tomateid ja õunu ma ka süüa ei taha. Talvel ostan neid poest, kui muud ei ole, aga miks ma pean suvel poest ostma, kui ma saan ise kasvatada?“

Loomulikult tahab Anna ka oma lastele ja lastelastele parimat ning seepärast ei väsi ta neile vaarikaid, sõstraid, tomateid, kurke ega muud pakkumast. Puhas toit on ju kõige tervislikum. Anna leiab, et tasuta asjade pakkumine aitab tal end noorte jaoks vajalikuna tunda. „Raha mul, vaesel pensionäril, neile anda ei ole. Annaks siis või värsket söögikraamigi.“

Anna on skeptiline ka tuleviku suhtes. Tema sõnul ei või iial teada, mis ajad ees on. Kui maailma peaks ootamatult tabama mingi suur krahh, on ju ometi hea, kui vähemalt kartul on omast käest võtta.