MARILYN JURMANI BLOGI | Isegi mehel tulid pisarad silma, kui me imetamise lõpetamisest rääkisime (19)

See on mind pannud palju mõtlema selle peale, kuidas nii ju hakkabki peagi olema. Kui Rumi läheb kord lasteaeda või kooli, siis ju kohtungi temaga vaid hommikuti ja uuesti alles õhtul. Tahaks seni kuidagi organiseerida nii, et saaks olla temaga päeval koos nii kaua kui võimalik. Samuti saan aru ka sellest, miks Janno nii hea meelega jääb Rumiga koju või tuleb töölt mitu tundi varem ära. Eks tal on samamoodi keeruline olla tütrest päev otsa eemal. Väga tähtsaks saavad nädalavahetused ja ühiselt veedetud õhtud.

Hetkel on üks keeruline asi, mille puhul ei suuda ma kindlameelset otsust vastu võtta ja see on vana hea rinnaga toitmine. Lihtsalt nüüd, kus olen last näinud palju vähem, siis ainus, mida ta koos olles minust soovib, on piim. Mina aga tahaksin temaga mängida ja jutustada ja niisama aega veeta. Samas ei raatsi ma üldse rinnaga toitmisest loobuda, kuna mõtlesin, et annan rinda teise eluaastani. Öisest toitmisest saime suvega loobutud ja Rumi magab oma toas ning enda voodis kuni hommikuni. Või noh, hommikuks peab Rumi hetkel umbes kella 5 ja 6 vahelist aega. Olen mõelnud, et võib-olla, kui ma täielikult lõpetaksin tema rinnaga toitmise, siis ehk hakkaks ta ka hommikuti pikemalt magama. Vähemalt olen ma kuulnud, et see on paljudes peredes nii juhtunud.

Arvestades, et juba esmaspäevast hakkavad mul esimesed joogatunnid kell 7.45, siis ehk oleks mõistlik, kui me saaksime kõik ärgata kell 7 mõnusasti ja väljapuhanuna. Praegu ei kujuta küll ette, kuidas ma iga päev jaksan selleks ajaks joogasse minna, kui ma pean enne kella kuut ärkama.

Oh jah, aga isegi Jannol tulid pisarad silma, kui ma temaga sellest teemast rääkisin. Esiteks, me mõlemad teame, kui palju Rumi rinnast lugu peab. Ja teiseks tähendab see, et üks faas tema elus on jälle läbi ja nüüd on ta veidi suurem tüdruk, kes muutub aina iseseisvamaks. See tuletab meile pidevalt meelde, et kunagi saabub aeg kus ta ongi juba täiesti iseseisev, ei taha enam meile hommikuti kaissu pugeda ega oma suurimaid saladusi sosistada. Ühel hetkel on ta oma murede ja rõõmudega teismeline ja meie saame ainult loota, et me oleme selleks ajaks talle piisavalt osavalt ja kavalalt vahendeid kätte juhatanud, et selle kõigega hakkama saada. Ja et tal oleks ka siis meie vastu sama usaldus alles, mis praegu beebina, et tulla meile ütlema, kui on vaja siiski korraks kaissu pugeda.

Selle peale mõtlen ma ikka ja jälle nende noortekampade pärast, kellest pidevalt meedias juttu on. Kuna olen nii mõnigi kord näinud neid üsna lähedalt kõvasti pargis mussi kuulamas ja vaikselt suitsu kimumas (ilmselt ka muid meelemürke tarvitamas). Ning Janno on isegi paar korda mõne meie ühise tuttava sealt kambast ära tundnud, seega võib küll üsna kindlalt öelda, et tegu ei ole ainult katkistest ja halbadest peredest pärit lastega. Täiesti tavalised noored on. Aga seda, kuidas saab üks vanem kindel olla, et tema laps sinna kampa ei satu ja kogemata nooruse uljusest mingi jamaga hakkama ei saa, mis võib tema psüühikale väga haiget teha, ma küll ei tea.

Ausus, austus ja usaldus võiksid olla märksõnad, mida proovin meie ja Rumi vahelistes suhetes silmas pidada. Ja eks vahel muidugi peabki omad vitsad ise kätte saama. Aga lapsevanemana tundub see nii raske pealt vaadata.